Treenimine

Hannes Hermaküla elu, mis ei mahu teleekraanile (9)

Elen Luht, 15. september 2016 10:35
Hannes HermakülaFoto: Julia-Maria Linna
"Eesti mees mõtleb, et on kuulikindel. Mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, kui oluline on tervis ning enda liigutamine ja et see on ka mõnus, lahe. Ikkagi eriline kaif, kui lähed suusatama, karge külm õhk tuleb vastu, ümber on metsavaikus. Kõik päeva mõtted ja mured saab kaelast ära,“ räägib Hannes Hermaküla.

 Väike sild, kust Hannes Hermaküla igal hommikul enne hommikusööki ja kohvi, jalad ees, tiiki hüppab, valmis selsamal kevadel naabrimehe abiga. See on suve ja puhkuse juures suurim nauding, kinnitab mees ning ega polegi muud kui uskuda, sest päike on mõnus, kivile maanduv kiil ilus ja linnulaul vaikuse taustal lausa jumalik. Ainult üks mure on selle tiikihüppamisega – nimelt on Hannese viieaastane Jack Russelli terjer Bob südamest veendunud, et see on üks äärmiselt ohtlik ettevõtmine. Nii kui ta näeb kedagi tiigile lähenemas, kostab vastu metsaserva kõvasti kaja koguv klähvimine senikaua, kuni Suur Oht on möödas ja inimesed taas tiigist eemal. Hannes tunnistab, et koer on küll nende pere suurim sõber, kuid neil hommikutel püüab ta siiski ilma koerata välja hiilida.

Samal teemal

Tõstamaal on Hannes käinud suvesid veetmas juba väiksest peale, praegune suvekodu asub vaid natuke eemal tolleaegsest majast, seega on kõik kohad, teed, puud ja rajad juba ammusest ajast tuttavad. „Meri on üsna lähedal, aga maja on metsa sees ja see on nagu omaette vaikne oaas. Asfalt lõpeb ära, siis hakkab kruusatee, siis tuleb metsatee. Vahel sõidab päevas üks auto mööda, vahel ei sõida ühtegi. Ja kui on väga tihe päev, siis näeme lausa nelja autot,“ tutvustab Hannes oma puhkusekodu võlusid.

Elu on kuidagi liiga tüüpiliselt kiire olnud viimastel aastatel ja puhkust peab endale tegema vägisi, tõdeb Hannes, kuid sellegipoolest ei pea teda puhkama sundima. „Mu vend on öelnud, et võib kasvõi neli tundi järjest diivanil istuda. Mina võin ka,“ muigab mees, „see on hea vaba aja sisustus.“ Maal on see lihtne: „Ärkan, istun aias, joon kohvi ja vaatan loodust ümberringi. Omaette olemine on hea.“ Pool hetke järele mõelnuna lisab ta: „Teine asi, ma saan varsti 50. Olen seda õppinud.“

Hannes kirjeldab veel, et kuna tema töö tähendab väga palju erinevate inimestega suhtlemist, siis tekib tal lausa igatsus Tõstamaale jõuda. Suhtlema ei pea seal kellegagi, televiisorit ei ole… „Aa, kui jalka oli, siis otsisime mööda aeda ringi, kust saaks wifit tekitada ja jalkat vaadata,“ meenub talle kord, kui tavaline mugavuselu sai ühe kaaluka plussi juurde.

Katkised piimapudelid

„Jah, vaba aeg on väga tähtis. Seda peab olema ja seda tuleb teha. Meie paarisuhtekoolitusel on terve peatükk sellest. Kui olen paar-kolm nädalat iga päev tööd teinud, siis muutun pahaseks. Tahaks vaba hetke, see on mulle oluline, et saaks teha asju, mis kangesti meeldivad,“ räägib ta, et läheb siis pigem sõpradega sauna või ämmale-äiale külla.

„Ma pole üldse tööusku. Piiblis on kirjas, et kui Aadam ja Eeva Eedeni aiast välja aeti, siis Jumal ütles neile, et nüüd peab tööd tegema ja hirmsasti vaeva nägema,“ jutustab Hannes. „Ei-ei. Sellega mina ei nõustu.“

Sellest, et ta kellast kellani rutiinset tööd kunagi tegema ei taha hakata, sai Hannes Hermaküla aru juba 15-aastase koolipoisina. „Käisin Westholmi gümnaasiumis, mis muidu on muusikakallakuga kool, aga kuna minu klass oli see, kes laulda ei osanud, siis Nõukogude propaganda nägi ette, et meil peab mingisugune muu suunitlus olema. Ja selleks juhtus olema piimandus. Kusjuures enne meid lõppes just filmindus, mis oleks kindlasti paremini sobinud. Aga kui piimandus, siis piimandus. Pidin käima praktikal. Vaatasin piimapudeleid. Minu ees oli lett, kus pudelid sõitsid minu eest mööda ja mina pidin vaatama, kas mõni on katki või mitte. Teenisin nii endale mootorrattaraha, kuid see oli hirmus. Jäin mitu korda magama seal töö juures ja sain aru, et kaheksast viieni tööd ma teha ei taha.“

Seda öelnud, lisab ta, et õigupoolest on „Ringvaade“ natuke selline töökoht, kus tuleb hommikul tööle minna, siis tuleb tööl olla ja õhtul saab koju. „Kui seda tegema hakkasin, siis vanem poeg küsis, et emme, miks issi nii palju tööl käib. Ma pole ju tema sündimisest peale niimoodi tööl käinud. Töid ikka tegin, aga tegin muud moodi,“ räägib mees. On see raske ka, uurin. „Väga raske. Siiamaani on valus, et nii palju peab tööl käima,“ lausub mees tõsised sõnad, kuid tema silmanurgas välgub naerukurd. Ta selgitab juurde, et saate graafik on siiski üpris paindlik. Vahel on 16 tundi tööpäev, vahel aga 3 tundi, tihti on vaja ringi sõita ja rutiini langeda pole võimalik.

Ideaalse kulgemise otsinguil

Hannesega vesteldes jääb mulje, et kogu tema elu on kulgemine. Kuna tema isa oli näitleja, siis oli tele üles kasvades kogu aeg nende ümber. Seega tundus raadioajakirjanikust telesse saadet juhtima minna asjade loomulik käik. Esimesele saatele lisandus teine ja seejärel kolmas.

Õhtujuhiks ei plaaninud ta ise hakata, vaid sai palve sõbralt, kes abielluma hakkas. „Ma ei teadnud, kes on pulmaisa. Tuli välja, et see on keegi, kes poleks suu peale kukkunud ja oskaks külmaverelisi eestlasi juhendada.“ Ennast õhtujuhina ta kuskil reklaaminud ei ole, pigem on alguses sõbrad ja seejärel teisedki huvilised Hannese üles otsinud.

Hannes on seda meelt, et mõnusad on peod, kus saab rahulikult olla, ei pea kogu aeg mingeid mänge mängima, kus inimesed ei ole krampis, vaid tunnevad rõõmu muusikast, seltskonnast, sündmusest ja toidust. Naljaga pooleks ütleb ta, et sellepärast ta pidudel käibki, et head süüa saada, sest head toitu ta väga armastab, kuid ise ta süüa teha ei oska.

Veel üks naturaalne samm Hannese elus on PREP-paarisuhtekoolitus, kuhu taas kutsus teda üks sõber. Hannes ütleb, et psühholoogia ja suhted on teda alati paelunud, ta oleks hea meelega psühholoogiat isegi õppima läinud, kuid tookord kahjuks ei saanud.

„Kui mees ning naine kokku ei saaks ja last ei sünniks, siis ju elu lakkaks. Pere on kõige olulisem minu jaoks. Seda kõike muud ei oleks vaja,“ vihjab ta tänapäeva maailma pseudoolulistele teemadele, nagu näiteks nutiseadmed, kaubanduskeskused, kaubamärgid jms. „Mind huvitab see, kuidas hästi läbi saada ja tunda rõõmu sellest hetkest, mis meile siin maailmas antud on.“

Koolitades kasvamine

„See koolitus pole murede väljavalamine, nagu anonüümsetel alkohoolikutel, vaid paarid, kes meile tulevad, suhtlevad omavahel palju,“ selgitab ta. „Teeme palju rollimänge, umbes pool ajast on paari omavaheline töö. Meie asi on õpetada paarid omavahel rääkima asjadest, millest pole saanud rääkida, sest muidu tekib tüli, ja õpetada rääkima nii, et ei tekiks tüli.“

Kõige lahedam on kodutöö, kus koolitusel osalev paar peab minema kohtingule. „Idee on selles, et kes koolitusele tuleb, on ise huvitatud ka selle suhte parandamisest või alalhoidmisest. Naised on alati motiveeritumad ja mehed tuuakse kohale, kuid 90% mehi on pärast tulemusega siiski rahul,“ muigab Hannes.

Mees tunnistab, et ise on ta teoorias tugev, aga praktikas on nii ja naa. Vahel rakendab ta koolitusprintsiipe oma pereelus teadlikult. Näiteks peegeldamine on selline, mida ta oli kasutanud varemgi, et üksteisest õigesti aru saada. „Ega mu paarisuhe ei ole kindlasti ideaalne, aga ma olen väga õnnelik, et mul on selline naine ja sellised lapsed,“ ütleb ta.

Kuidas saada kuulikindlaks

Kui üldse Hannest midagi stressi viib, siis on see kiirustamine. „Olen alati mõelnud, et mina ei ole mitte selle maailma jaoks, vaid maailm on minu jaoks. Ja aeg on minu jaoks, mitte mina ei ole aja jaoks,“ ütleb ta ja meenutab juhust, kus lennuk nende pere järel pidi ootama. „Siis mõtlesin küll, et peaks vist natuke täpsem olema,“ naerab ta.

Ajaplaneerimisele on palju kaasa aidanud nutitelefoni kasutuselevõtt. Nii saab kõik vajaliku lihtsalt kalendrisse kirja panna. Peale erinevate tööasjade ja lennukiväljumiste lisab Hannes iga aasta alguses kalendrisse spordivõistlused, kus ta osaleda kavatseb, näiteks maanteerattakarikasarjad, Estoloppeti suusaetapid.

Kui Hannesel üleüldse mõni sõltuvus on, siis on see sport. Praegused lemmikud on kestvusalad, suusatamine ja maanteerattasõit, lisaks ka metsateel jooksmine.

„Vanasti mängisin korvpalli, lapsena käsipalli. Nüüd olen nii vana, et ei lähe korvpall enam nii hästi, pole seda plahvatuslikku jõudu enam.“ Palju mõnusam on hoopis jooksma minna, aga siis kindlasti metsateel, et ei põrutaks põlvi.„Olen harrastussportlane, arvasin et olen tervisesportlane, aga üks tuttav korrigeeris,“ räägib Hannes ja mainib, et tänapäeval treenivad harrastussportlased kohati sama palju kui profisportlased.

„Inimesed on hulluks läinud selle spordiga minu arust. Vähe tehakse sporti üldiselt, need, kes teevad, teevad veel rohkem,  aga massidesse jõuab vähe. Rohkem inimesi võiks ennast liigutada.“ Õnneks on foon pigem positiivne ja on näha, et järjest rohkem muutuvad inimesed enda tervise vajadustest teadlikumaks.

„Eesti mees mõtleb, et on kuulikindel. Mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, kui oluline on tervis ning enda liigutamine ja et see on ka mõnus, lahe. Ikkagi eriline kaif, kui lähed suusatama, karge külm õhk tuleb vastu, ümber on metsavaikus. Kõik päeva mõtted ja mured saab kaelast ära.“

Artikkel ilmus esmakordselt BENU ajakirjas "Ilu ja Tervis", mis on tasuta saadaval BENU apteekides nii eesti kui vene keeles.