Õnne Pollisinski: olümpiamedalid on meile vaid lisaboonus (3)

Ka tänavusel Rio paraolümpial lõi kuueliikmelises Eesti delegatsioonis kaasa kahe kergejõustiklase ja ühe ratturi kõrval kolm ujujat, kes kõik on Õnne õpilased.

15-aastane Tallinna hariduskolleegiumi põhikoolilaps Elisabeth Egel on sünnist saati pime. Ema viis viielapselise pere pesamuna aga juba lasteaialapsena Õnne juurde ujumistrenni ja sinna neiu on jäänudki, kuigi hobisid on tal teisigi, alustades malemängust ja keraamikast ning lõpetades koorilaulu, klaverimängu ja skautlusega.

22-aastane Brenda Tilk hakkas ujumisega tegelema juba kolmeaastaselt, kui tal diagnoositi raske sidekoehaigus, mis vajas igapäevast taastusravi. Nii viisidki vanemad teda Kuusalust pea iga päev Tallinna lastepolikliinikusse ujuma ja massaažidele-võimlemisele ning suuresti tänu sellele on ta säilitanud liikumisvõime. Koos lasteaia ja hiljem kooli ujumistundidega kujunes veespordist neiu jaoks elustiil ja viimased kümme aastat treenib ta Õnne käe all. Ka see tähendab viis korda nädalas Kuusalust pealinna sõitmist, mis pole aga tahtejõulise neiu konti murdnud. Tema unistuseks on saada tulevikus ise treeneriks ja avada Ida-Harjumaa puuetega lastele treeningrühm ka Kuusalus, kus on olemas korralik bassein.

28-aastane Kardo Ploomipuu viis 12-aastaselt Õnne juurde trenni ta oma vend. Kardol on üks jalg jupp maad teisest lühem ning sellel puuduvad kand, varvas ja pindluu. Kui aga poiss basseini hüppas, läksid treeneril silmad kohe särama ja nii ongi Kardost saanud edukas tippsportlane. Iga päev töötab ta perefirmas kauba komplekteerija ning laialivedajana, tehes selle kõrvalt trenni mõnel päeval lausa mitu korda.

Juhuste tahtel

Nagu elus sageli, sattus Õnne puudega inimesi treenima täiesti juhuslikult. Ta oli tunnustatud allveeujujate treener, kui äkitselt – aasta oli 1989 – võttis temaga ühendust tuttav puudega pisitütre ema ja uuris, kas ta tahaks tulla Tallinna kesklinna lastepolikliiniku basseini puudega lapsi treenima.

Taastusarstid ja füsioterapeudid olid jõudnud mõttele, et lisaks taastusravile oleks hea pakkuda puuetega lastele ka suuremas mahus treeninguid, sest liikumine, eriti vees, toetab tervist ja taastumist. Õnne poole pöörduti seepärast, et ta oli treenerina väga tasemel, kuid peale selle ka avara pilguga. Ajad olid toona ju sellised, et mõnegi tunnustatud profi oleks võinud jutt puuetega laste treenimisest ära ehmatada.

Õnne võttis töö põnevusega vastu ja sellest sammust sai tuule tiibadesse Eesti invaujumine, mis on sadadele erivajadustega noortele ja nende peredele avanud uusi horisonte.

Asi on tervises

„Lastepolikliiniku basseinis me selle asjaga tõesti alustasime ja esimesed trennis käijad olid Lasnamäel tegutsenud Kristliku koolkodu, Tondi kooli ja Nõmme lastekodu puuetega lapsed,” meenutab Õnne. „Sedamööda, kuidas lapsed edenesid, liikusime edasi juba Kalevi ujula suurde basseini,” jätkab ta.

Puuetega lastega tööd alustades polnud sportlikud saavutused üldsegi põhieesmärk ja need pole seda ka praegu, räägib Õnne. Kuigi võistlusujujad saavad meedias palju tähelepanu, siis peab ta ise kõige tähtsamaks, et võimalikult paljud puudega inimesed saaksid selgeks elus hädavajaliku ujumisoskuse ja leiaksid treeningutelt tuge oma tervisele. Peale selle on Õnne meelest tähtis, et ka erivajadustega lapsel oleks koolis käimise kõrval huviala, millega tegelda. Ning seltskond, kellega väljaspool kodu ja kooli suhelda.

Õnne juures treeningutel käivad koos nii algajad, hobiujujad kui ka võistlussportlased. „Suurem jagu tegelevadki ujumisega liikumisharrastuse tasemel ega püüdle võitude poole. Aga see ei tähenda, et nad ei osaleks omavahelistel jõukatsumustel või klubisisestel võistlustel,” räägib Õnne, „Kui mõnel ujumistundidesse tulnud lapsel on motivatsiooni rohkemaks, siis on ju mõistlik luua talle selleks kõik võimalused. Koostame talle individuaalse treeninguprogrammi, kus on juba suuremad eesmärgid ja spordist võib nii saada tema suur tegu elus. Ja kui ta siis mõnel võistlusel veel tõeliselt hea tulemuse saavutab või medali toob, on see treeneri jaoks loomulikult väga suur rõõm!ˮ räägib Õnne.

Võistlusklassid

Õnne rõõmustab, et üha vähem kasutatakse puuetega inimeste olümpiamängudest rääkides võrdlust: suur olümpia ja paraolümpia. „Ega siis nende inimeste saavutused spordis, kes mõne haiguse või eripära tõttu on eriolukorras, pole väiksemad. Mõne invasportlase teekond medalini võib nõuda suurematki tööd ja eneseületamist kui täie tervise juures tavasportlase puhul,” räägib ta ja lisab, et ka kõige raskemate liikumistakistustega inimesed on suutelised ujumistreeningutega tegelema ning isegi võistlustel osalema.

Ta kirjeldab rahvusvahelist klassifikatsiooni, mille järgi liigitatakse liikumispuudega ujujad võistlusklassidesse. Klasse on kokku kümme, neist kergeim on S-10, kuhu kuuluvad kõige väiksemate puuetega invasportlased, kes tavaelus ongi üsna iseseisvad, ei kasuta või kasutavad minimaalselt abivahendeid ega vaja isiklikku abistajat.

Teises otsas on võistlusklass S-1, kuhu kuuluvad üliraskete puuetega sportlased, kes vajavad kõrvalabi kõigis igapäevatoimingutes ja kasutavad väga spetsiifilisi abivahendeid, milleta nad toime ei tule. „Selle võistlusklassi ujujad sõidutatakse ratastoolis basseini servale, tõstetakse vette ja hoitakse seal kuni stardipauguni kinni. Kui start antud, lastakse võistleja lahti, mille järel sageli ka kätetu-jalutu inimene läbib oma võimalusi kasutades distantsi,” selgitab Õnne. Just see ongi erivajadustega inimeste puhul kõige olulisem: keskenduda sellele, mis sul alles on!

Mõtlemise küsimus

„Vahel kurdab mõni autoavarii tagajärjel ratastooli jäänud inimene, et näe, varem käisin kolm korda nädalas ujulas, aga nüüd on see kõik minu jaoks läbi. Siis ütlen alati, et kõige suurem tõrge, mis sportimist jätkata ei lase, on ikkagi ta enda mõtlemine. Tema mõtteviis, et puudega inimene ei saa ega suuda,” nendib Õnne. „eritingimused ja invakohandused ujulas on muidugi hädavajalikud. Nendega ollakse meil Eestis paraku veel lapsekingades, sest arvatakse, et kui ujula välistrepi kõrval on kaldtee, siis ongi spordikompleks ligipääsetav,” lisab Õnne.

„Mujal arenenud maades on tavaline, et katkestusteta käsipuu viib ka pesemisruumist basseinini, samuti et raskemate puuetega inimeste jaoks, kes liiguvad abistaja saatel, on duširuumi seina ääres ootamas valik ratastoole ja kärusid. Eestis sõidetakse basseini servale sama ratastooliga, millega liiguti tänaval ja see pole just hügieeniline,” toob ta näiteid. Veel üks suur mure on riietus- ja pesuruumid, kuhu kõrvalabi vajav puudega inimene sageli koos saatjaga, näiteks isa koos tütrega või ema pojaga, ei pääse.

„Väga oluline oleks, et kohalikud omavalitsused erivajadustega inimeste treeninguid rohkem toetaksid. Ühelt poolt on isikliku abistaja või tugiisiku teenus muidugi lisakulu, aga teiselt poolt võib erivajadustega inimene olla tänu ujumisele palju tegusam ja iseseisvam ning vajada kokkuvõttes kõige muu jaoks palju vähem kõrvaalbi,” räägib Eesti tunnustatum puuetega inimeste ujumistreener Õnne Pollisinski.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ujujate kümme olümpiamedalit

# Eesti sportlased on paramängudelt toonud kokku 19 medalit, millest 10 on võitnud ujujad. Neist seitse õnnestus välja ujuda nägemispuudega tartlasel Marge Kõrkjal 1992–2004 mängudel Barcelonas, Atlantas, Sydneys ja Ateenas. Marge treenerid olid Rein Põldme ja Eric Roos.

# Esimene Õnne õpilane, kes paraolümpiamängudel medalini jõudis, oli Nõmme lastekodu kasvandik Eela Kokk, kes tõi hõbemedali Atlanta 1996 mängudelt.

# Sidney 2000 paramängudel ujus Õnne õpilane, samuti Nõmme lastekodu kasvandik Janne Mugame välja pronksmedali.

Pekingi 2008 mängudel võitis 100 meetri seliliujumises pronksmedali Kardo Ploomipuu, kes oli Eesti suurim medalilootus ka tänavu Rios, kuid saatuse ja olude tahtel tuli noormehele seekord 9. ja 14. koht. Brenda Tilk ujus oma klassis välja 10. ja 13. koha. Elisabeth Egel on seni saanud kaks 10. kohta ja astub veelkord võistlustulle reedel, kui leht on juba ilmunud.

# Lausa ämbritäite kaupa on Õnne õpilased toonud viimasel tosinal aastal medaleid mitmesugustelt tiitlivõistlustelt üle kogu maailma.