IGIPÕLINE KÜSIMUS: Kuidas õpetada laps köögivilju sööma? (3)

«Laps saab kodust kaasa toitumisharjumused ja ellusuhtumise ning kui ta teab, kuidas oma tervist hoida, siis on tal ka suurem tõenäosus olla elus edukas. Sest meie toitumisest sõltub ka meie vaimne heaolu ja tuju,» kinnitab äsja ilmunud raamatu «Köögiviljarikkad road ehk Kuidas küpsetada Trooja hobust» autor Margit Härma. Ta nendib, et kui vanemad ise, hambad ristis, porgandit närivad, on vähe lootust, et lastes tärkab armastus köögiviljade vastu.

Ära sunni, vaid innusta

Lapsed saab köögivilju sööma pigem innustades kui sundides. «Laps peab teadma, kust toit tuleb,» ütleb Margit, kelle kõik kolm last on vanaema juures maal aidanud porgandeid ja salateid ja topinambureid kasvatada. Ka turul käiakse tihti koos ja kui laps on midagi ise valinud, võib kindel olla, et ta selle pärast ka ära sööb. Uusi maitseid proovima innustab ka koos kokkamine.

«Poistel on tekkinud harjumus toiduga tegelda, nad on köögis tõelised sous-chef`id. Selline toiduintelligents koguneb tilk tilga haaval ja selleks tuleb lastega suhelda. Aga kui lapsed on teile vaid korterikaaslased, kes vajavad taskuraha ja vahel nahutamist, sest nad ei jõua õigeks ajaks koju, on selge, et neile vanematelt midagi positiivset eriti külge ei jää,» peegeldavad Margiti hinnangul lapse toitumisharjumused ka lapse ja vanemate omavahelisi suhteid.

Lastega kokates on koos askeldamine taldrikule jõudnud toidust olulisemgi. «Vahel vanemad kardavad, et äkki teeb laps midagi valesti. Las ta siis teeb, las teeb ka teine kord valesti, küll kolmandal korral tuleb juba õigesti,» ütleb Margit ja soovitab maast madalast õpetada lastele ka maitsestamist.

«Esmane on soola panemine. Kulub umbes kolm aastat, enne kui nad selle ära õpivad,» teab Margit ja lisab, et köögivilja puhul sõltub see, kas toit maitseb, just soola kogusest. Samuti parajast küpsetamisest – kõik porgandid-peedid-brokolid ja isegi lillkapsas võiksid Margiti sõ-nul jääda pigem krõmpsud.

Kui Margiti 26aastasel tütrel meeldis lapsena pigem küpsetamisel kaasa lüüa, siis poisse meelitavad kööki masinad. Nii ostis ka Margit kümmekond aastat tagasi mahlamasina. «Ladusin kaalikad, brokolid, kõrvitsad, astelpaju jms kaussi valmis, et nad saaksid erinevaid kombinatsioone proovida. Ainuke reegel oli, et kõik valmistatu tuleb ära juua,» räägib Margit. Ema sekkus poiste mahlategemisse siis, kui masinasse lendas sink.

Head võimalust lastes söögi vastu huvi äratada pakuvad rahvusköögid. Seejuures ei pea retsept autentne olema, vahel piisab uutmoodi serveerimisest. «Internet on infot täis ja alati võib ka natukene vassida,» on Margiti sõ-nul peamine toit taldrikul põnevaks teha.

Kui toit on lauale jõudnud, tuleb sellest ka rääkida. «Kui süüakse teleka eest, pole võimalik seda teha. Näiteks meie majas on rangelt keelatud telefoniga söögilauda tulla – seda ei tee ka vanemad,» ütleb Margit. T

oitumisharjumuste kujundamise kõrval tuleb ka lapse maitset usaldada. «Kui laps ei söö midagi rohelist, on tõesti midagi valesti. Aga kui laps sööb oliive ja anšooviseid ja kõiki köögivilju, kuid brokoli talle ei lähe, võiks last usaldada. Laps, kes ei ole tšipside ja limonaadidega veel ära rikutud, tajub, kui mingi asi talle ei sobi. Meie peres on näiteks vanemal pojal privileeg, et tema ei pea sööma seeni ega baklažaani. Ta on tekstuuride suhtes tundlik, need tekitavad temas okserefl eksi,» räägib Margit.

Talle endale ei sobi seller ega redis. Kuigi peres kehtib reegel, et kõike peab maitsma, otsest sundi süüa pole. «Küll aga teen ma toidu nii, et poistel ei saa kõht täis, kui nad köögivilju ei söö,» teatab ta kavala naeratusega.

Arvesta teismelise tujupäevadega

Kui väikelapse tõekspidamisi toidulauas saab samm-sammult kujundada, siis teismelise toitumisharjumusi muuta on oluliselt keerulisem. Neid tuleks tasapisi püüda nihutada, sest teismeline vajab juba ruumi ise otsustada.

«Tujupäevadel teen ma kas pitsat, vokki või vrappe. Valmistan kõik komponendid ette ning poisid valivad siis ise, mis pitsa peale või voki sisse läheb. Igaüks teeb kaks vrappi või pitsat. Kui esimese saad teha täpselt sellise nagu tahad, siis pärast teist pitsat peab kogu tooraine olema ära kasutatud,» räägib Margit. Pitsa põhjadena kasutatakse täistera tortillasid, need on hästi õhukesed. Poiste ühine lemmik on lillkapsa põhjal küpsetatud pitsa. Teismelistele vajalikku valikuvabadust pakuvad ka fajitad (vürtsikas mehhikopärane tortiljasse keeratud kanaroog – toim).

«Selleks aga, et midagi valida, pead toidust midagi ka teadma. See paneb proovima ja maitsma ning annab ka otsustusõiguse,» teab 12- ja 15aastase poja ema, et viimast on teismelisel vahel väga vaja.

Toiduga terveks? Vähemalt tervemaks

«Minu ema on olnud alati väga hea kokk. Kui arstid ei osanud tema kroonilist haigust ravida, siis otsustas ta ise tervisliku toitumisega ennast aidata ja tegi seda vä- ga edukalt. Nii juhtuski, et kui teised lapsed sõid doktorivorsti ja kakaokisselli, tegi minu ema mulle idandatud teradest salatit ja praadis rohelisi tomateid,» kirjutab Margit Härma oma äsja ilmunud raamatus «Köögiviljarikkad road ehk Kuidas küpsetada Trooja hobust».

Kui selgus, et Margiti vanema poja tõsist terviseseisundit võib leevendada tervislik toitumine, oli tema kord õppida ja õpetada oma pere arukalt sööma.

«Mu poeg oli täiesti tavaline saia ja makaronide armastaja, tervise huvides oli tal vaja süüa hoopis palju rohelist ja värsket,» mäletab Margit 11-12 aasta tagust aega, kui selgus, et tema poeg on autistlik. «Sageli otsivad autistid toidust kiiresti imenduvatest süsivesikutest saadavat mõnulaksu ehk armastavad suhkrut, pastat, kartulit, leiba ja saia ning teda tuleks hakata sellest ära võõrutama.»

Täna võib Margit rõõmuga tõdeda, et see on tal õnnestunud

Küpsetatud kõrvitsa pasta (neljale)

Põnev, tervislik ja kiiresti valmiv pastaroog. Peaaegu liiga hea, et tõsi olla! Majoraan tõstab selle roa maitse uutesse kõrgustesse, aga ka petersell sobib hästi. Mõlemat korraga ära siiski kasuta.

Vaja läheb: suur tükk kõrvitsat (umbes 0,5 kilo), 1 suur punane sibul, paar peotäit kirsstomateid, 4 peenikest väherasvast toorvorstikest, 200 ml hakitud tomatikonservi, 300 g meelepärast pastat, poole sidruni koor ja mahl, 2 küüslauguküünt, majoraani või peterselli, veidi õli ja võid, soola, pipart, serveerimiseks parmesani.

Valmistamine: Puhasta ja tükelda kõrvits ning sibul, lõika kirsstomatid pooleks, maitsesta kõik soola ja pipraga, lisa veidi rapsiõli ja küpseta ahjus plaadi peal 220 °C juures. Säti plaadile sibulad ja tomatid keskele, nii saavad need veidi vähem kuumust ja sibul ei kõrbe ära. Sega küpsetamise käigus vähemalt üks kord. Kõik on valmis, kui kõrvits on pehme ja sibul kramellistunud. Samal ajal puhasta ja viiluta küüslauk. Riivi poole sidruni koor (ainult kollane osa) ja pressi sidrunist mahl välja. Kalla pasta soolaga maitsestatud keevasse vette. Pese ja haki ürt ja jäta siis esialgu kõrvale. Lõika vorstid kääridega jupikesteks ja prae pannil või-õli segus läbi. Lisa küüslauguviilud, sidrunikoor ja petersell, kui seda kasutad. Kuumuta minut, lisa sidrunimahl ja hakitud tomat. Kuumuta veel paar minutit ning maitsesta soola ja pipraga. Sega grillitud köögiviljad ja vorsti-tomatikaste kokku. Lisa majoraan.

Allikas: Margit Härma «Köögiviljarikkad road ehk Kuidas küpsetada Trooja hobust», Varrak 2016