Müüdid ja tegelikkus: kolju sisse auk ja peavalu kaob? (7)

Tervishoiu Muuseumi külastusjuht Katriin Kütt alustab inimese lähisugulasest neanderttallasest, kelle hambaid ja luid uurides on leitud, et enda ravimisega tegelesid juba nemad. Enne, kui keegi aru sai, mida üks või teine asi kehaga teeb, kulus aga meeletu aeg.

Nii näiteks arvati, et peavalu ja krampide vastu on paras abimees kolju sisse tehtud auk. "Selliseid augu puurimiskombeid on leitud juba kiviajast," teab Kütt ja lisab, "aga ühel hetkel otsustati, et kui peakoores on auk ja aju paistab, siis see ei anna vist soovitud tulemusi." Sellest olenemata aju torkimisest ei loobutud.

Kütt kirjeldab, et kuni möödunud sajandi alguseni oli psüühikahäirete vastu küllalt levinud ravivõte lobotoomia, mis tähendab, et silmanurga juurest siseneti terava vardaga ajuni. "Siis seda aju loksutati, et aidata viia õigeid ühendusi kokku ja nii pidi inimene saama terveks," kirjeldab Kütt lisades, et arvatavasti oli lobotoomia ohvreid 70 000 inimese ringis. Neist teadaolevalt noorim oli 12-aastane poiss, kelle vanemad leidsid, et see võiks olla tõhus vahend ulakuse vastu.

Imeline veri

 Tõenäoliselt pole kedagi, kes poleks kuulnud midagi aadrilaskmisest. Nimelt arvati juba vanas Kreekas, et inimese kehas on neli vedelikku: veri, lima, kollane sapp ja must sapp. "Kui inimene jäi haigeks, siis usuti, et kindlasti on nende vedelikega probleem. Selle lahendamiseks on väga hea lahendus lasta veri välja," ütleb Kütt, illustreerides, et inimese kehas on keskmiselt verd viie piimapaki jagu. Palju etemaks lahenduseks on aga verekaanide kasutamine. Kütt kirjeldab: "Verekaane kasutatakse ka tänapäeval. Kaan ise eritab valku, mis peatab trombide tekke, mis aitab mingeid haigusi kas siis ära hoida või ka parandada."

Verega on seotud ka teisi müüte. Nimelt on läbi ajaloo usutud, et kellegi verd juues saab kaasa ka selle inimese omadusi. Näiteks kuninga veri annab uskumuste kohaselt võimu juurde, kuid seda on tarvitatud ka välispidiselt. 17. sajandi alguses vangistati krahvinna Elizabeth Báthory, sest nooruse säilitamiseks tappis ta noori neitsisid, et kümmelda nende veres.

Jahvatatud muumiad aitavad kõige vastu

Ka kondimass pole minevikuinimestele võõras. Seistes muuseumi Vasja-nimelise muumia ees, selgitab Kütt: "12. sajandist on teada, et araablased, kes ei pidanud egiptlastest sugugi lugu, omistasid väga suurt tähtsust muumiapulbrile, mida kasutati väga laialt: alates kriimustustest kodu puhastamiseni. Jahvatad ühe muumia ära ja kasutad teda kus iganes: ta teeb kõik terveks," laiub giidi näol kahtlev ilme. Lisaks arvati, et mida tähtsama isiku muumiat kasutati, seda tõhusam ja kvaliteetsem see on. Seega oli muumiapulbri hind tihedalt seotud tema sotsiaalse positsiooniga.

Lisaks on nii vanas Egiptuses kui ka keskaegses Euroopas usutud, et hambaprobleemide vastu aitab erinevatest taimedest ja jahvatatud hammastest tehtud segu. Kütt selgitab, et eelkõige jahvatati näriliste hambaid: "See hambajõud: temal see hammas uueneb lõputult, küll see hakkab siis minu hambale ka külge ja minu hambaaugud kaovad kõik ära."

Usk kui parim ravim

"Keskaegsed mungad otsustasid, et kõige kindlam viis hemorroididest vabanemiseks on võtta üks raudora, ajada see tulikuumaks ja kõrvetada need ära," kirjeldab kütt ühte järjekordset ravimeetodit. Tuuri käigus rõhutab ta aga ka platseebo tähtsust. Need mungad, kellele selline meetod tundus liiga karmina, võisid valida ka kivi otsas istumisse. Nimelt istunud ühel kivil hemorroide käes kannatanud pühak Fiacre, kes pärast seda tervenenud hädast imeväel. "Siis käisid seal palja tagumikuga inimesed ja ootasid, et see hemorroid ära kaoks," selgitab Kütt järgnenut.

Ka lähiajaloos on inimesed oma vigadest õppinud. Giid jutustab veel lisaks, et süüfilist on ravitud malaariaga, rasedust testitud jänestel, Hitlerile antud aga vitamiine, mida ümbritsenud metamfetamiin. Neid ja teisi lugusid on olnud küll ja veel. Tuuri juhtinud Katriin Kütt muigab: "Eks tarkus tuleb tasamisi."