Mehe seksuaalsus muutub aastatega, kuid et see püsiks võimalikult kaua, on igas vanuses oluline elurõõm, head suhted lähedastega, liikumine ja enda vormis hoidmine. Foto: PantherMedia / Scanpix
Liina Metsküla 2. november 2016 10:15
„On loomulik, et meil tekivad ea kulgedes teised prioriteedid kui olid varem, naudime teisi tegevusi, toite ja meelelahutusi kui varem, hindame teistsuguseid väärtusi. Miks me peaksime püüdma midagi igavesti säilitada? Kas seksuaalsuhe peaks igavesti meie elus olema? Seksuaalenergia transformeerub teistesse kanalitesse, see on loomulik,“ selgitab seksuoloog-psühhiaater Helgi Toomsalu inimese seksuaalsuse muutumist aastate jooksul.

Helgi Toomsalu toob välja, et oleme üdini looduslikud olendid, aga looduses on peamine eesmärk tagada liigi säilivus. Just see asjaolu tingib ka mehe-naise seksuaalse eripära.

„Mehe seksuaalerutus on tagatud peamiselt üle nägemismeele, kus info liikumine on ülikiire, mistõttu ka valmidus ühtida kiire. Juba hetk hiljem võib ilmuda uus isane, kes alustab emase pärast võitlust, et oma geene edasi anda – aega passida pole, mistõttu valik, erutumine ja seemnepurse peavad toimuma kiirendatud korras,“ selgitab Toomsalu. „Naise seksuaalerutus kulgeb põhiliselt üle puutetundlikkuse, mille levik on kordades aeglasem. Emasele on looduses antud justkui viivitusaeg aru pidamiseks: tahad sa ikka selle isase järglasi? Inimestena oleme me lahutanud viljastamise ja naudingu, ent me pole võimelised muutma looduse poolt antud eripärasid, mistõttu tuleb meil nendega lihtsalt arvestada.“

Ka seksuaalsuse muutumine ajas on seotud nende teguritega.

Liikumine tagab funktsioneeriva organismi

Inimesed hakkavad vananema juba kolmekümnendates, seega algavad mehe seksuaalsuses muutused tihti just selles eas. „Meestel väljendub see esmalt suguti mittetäielikus kõvastumises sõltumatult seksuaalerutuse olemasolust ja probleemidest ebasoodsate tingimuste kokkulangemishetkel, näiteks täis kõht, tugev füüsiline treening, pikk kurnav vaimne pingutus või päev autoroolis,“ sõnab ta. Probleemid võivad tekkida üheks päevaks ning järgmisel päeval juba korras olla. Aastate kulgedes need hetked sagenevad ega ole enam seotud nii nähtavalt mehe eluviisiga.

„Sageneb ka mõningane psüühiline ebakindlus, mistõttu partnerivahetus võib kutsuda esile psühhogeense reaktsiooni: suguti ei kõvastu üldse, kuigi erutus on tugev ja kõik tingimused justkui täidetud. Partneriga harjumise järel see kaob,“ lisab Toomsalu.

Rääkides sellest, kuidas püsida pikemalt seksuaalselt aktiivne, leiab Toomsalu, et olulisel kohal on tervislik eluviis. „Looduslike olenditena oleme ette nähtud liikuma enamuse ajast päevas. Ma ei pea silmas siin kaks või kolm korda nädalas tugevat trenni ning muul ajal autoga voodisse sõitmist, vaid igapäevast korralikku liikumist,“ toonitab ta.

Ta võrdleb taas inimest loomadega: loomad on võimelised ühtima kuni surmani, kuid muul osal päevast jahib isane toitu, põgeneb vaenlase eest või liigub joogikohale. See tagab funktsioneeriva organismi.

„Kui mees käib päevas minimaalselt 10 000 sammu, on ta endale taganud seksuaalse võimekuse. Ent see tähendaks jalgsi tööle ja koju minekut, kauplusest toidukottide käsitsi kojuvedu, puude lõhkumist, lume lükkamist, asjade remontimist. Kõigile lihasgruppidele peaks igapäevaselt jaguma vahelduvat tegevust,“ jutustab Toomsalu.

Ta lisab, et mõneti on taoline eluviis maal säilinud, mistõttu võiks loota, et talupojatarkused kestavad edasi ja tagavad ka inimsoo kestvuse. „Linnas on muidugi samamoodi võimalusi, ent see eeldab mugavustsoonist välja astumist. Ei saa olla võimekas seksuaalne olend, kui verevool kehas on pidevalt pärsitud,“ nendib seksuoloog-psühhiaater.

Vanemas eas on seksist tähtsamad puudutused ja hellus

Loomulikult on seksuaalsuse püsimise puhul tähti ka psüühiline pool: ei tohiks kaotada uudishimu elu vastu ega hakata valmistuma surmaks. „Iga hinna eest püüdes olla seksuaalne olend, oleme justkui teatavasse etappi kinni jäänud, katsetades iga hinna eest saavutada midagi, mis on oma funktsiooni juba täitnud ja meie elust lahkunud, tehes ruumi uutele avarustele. Usun, et küpsemas eas on inimeste naudingute palett juba väga mitmevärviline ja hellus, puudutused, kallistused ei lahku sellest niikuinii, sest armastus lihtsalt ajendab meid puudutama. Ainult alatoon on teine,“ mõtiskleb Toomsalu.

Ta toonitab, et vahekorra kestvus ei pea olema korrelatsioonis mehe seemnepurskega. „Loodus tingis suguti kõvastumise vaid selleks, et see õnnestuks tuppe viia ja viljastada. Seksuaalse naudingu kogemiseks ei pea suguti olema tunde kõvastunud, teda ei tohi lihtsalt tupest kohe peale seemnepurset välja tuua, vaid teineteises hetk puhates tegevusega jätkata. Seejuures ei pea suguti uuesti isegi kõvastuma, kuigi ta seda üldjuhul teeb,“ räägib Toomsalu. Tema sõnul ei ole naise orgasm tingitud ühestki kõvast organist, vaid oskusest oma keha kuulata, õigesse asendisse pöörata ja teha liikumisi, mis on iseloomulikud naisele.

Toomsalu toob välja, et seksuaalse huvi ja tegevuse vähenemise pärast pole vaja muretseda, sest vanadusega väheneb suutlikkus kõikides asjades. „Kui kaua suudame noorena joosta ja kui kaua vanemaealisena? See olekski vastus,“ toob ta näite.

Et inimesed harjumusest vanemas eas halba suhtesse kinni jäävad, Toomsalu ei usu. Tema hinnangul ollakse lihtsalt harjunud partneri niinimetatud teravate nurkadega ning osatakse suhte toimiva hoida ilma asjatute võimuvõitlusteta. „Mehed on mugavad olendid ja traditsioonides rohkem isegi kinni kui naised – neile meeldib, kui soe söök on laual, puhas pesu olemas ja voodil lebab naise valitud lips. Pealekauba on mehed selleks ajaks vabanenud ka uskumusest ideaalnaisesse ning väikese rikkega kodune ja oma on väärt hoidmist,“ muigab Toomsalu.