Valgustunnelist ning õnnetundest ei tea ma midagi. Veerandsajandi eest oli mul pikk ja raske operatsioon. Tunde. Ja vist käisin ma vahepeal korraks koguni ära. Ainult et mitte valgustunnelis. Vaid vastupidi, seal kusagil allpool. Suhteliselt muidugi, sest tegelikult polnud seal ei sarvilist, väävlikatlaid ega muud sarnast atribuutikat. Ja kui loogiliselt mõelda, kuidas saakski füüsliselt piinata hinge, millel pole keha, s.o. valu tajuvaid närvilõpmeid? Piinata saab ainult vaimselt. Niinimetatud "puhastustuli" on tegelikult vaid hingepiin, kahetsus ja vaimne kannatus, mis hinge puhastab. Üksikasju ma ei räägi parem. Kes sinna satub, see näeb ise ära. Mina kippusin sealt kõigest väest tagasi. Sain lõpuks tuge, leidsin sideme ja pääsesingi. Tagasituleku mälestused on kahjuks juba lünklikud. Ning ärkasin opijärgses intensiivravi palatis. Mulle on hiljem kolmel korral üldnarkoosi all operatsioone tehtud, kuid midagi sellist ei ole ma rohkem enam kunagi tajunud.
Oleneb, kui vanalt ning kuidas surra. Kui näiteks mingi Džihaadi Johni õpilastest mul pussnoaga vähehaaval pead otsast maha lõikaks, siis vaevalt et ma mingit õnnetunnet tajuksin.
Surma meelespidamine ei too hingerahu vaid vastupidi. Lein koormab vaimu ja kui teie oleksite surnud kas te tahaksite, et teie lähedased tunneksid võimalikult pikalt leina ja kurbust ? Näiteks ma olen juba varakult ära öelnud, et kui midagi juhtub, siis tuhastage ja hauda ma ei soovi. See ei anna mulle enam midagi kui keegi peab aastas mitu x mu hauda rookima tulema.
aga oma lastele räägin ka, et visake tuhk merre ja kui kurbus, igatsus tuleb peale, minge mere äärde... ei tohi elusolijaid kurnata haual käimisega. veel parem, kui annetate sur nu haiglale- võibolla saab keegi veel jup pe.
KOMMENTAARID (10)