Riigikontroll: Eesti laste terviseprobleemid jäävad sageli õigeaegselt märkamata (4)

Millised on põhilised kitsaskohad, mille Riigikontrolli audit laste tervist silmas pidades välja tõi?

Terviseprobleemid jäävad märkamata

Haiguste varajaseks avastamiseks on riik ette näinud kindla aja tagant tervisekontrollis käimise.

Audit näitas, et tervisekontrollis käivad lapsed ebaregulaarselt ning see sõltub lapse vanusest. Kõige enam jõuavad tervisekontrolli kuni 2aastased, kellest käisid ette nähtud sagedusega perearsti tervisekontrollis 85–93%. Eelkooliealistel 3–6aastastel lastel tuleb tervisekontrollis käia vähemalt kord aastas. Eelkooliealistest jõudsid sellise sagedusega kontrolli alla 4%.

Kolme aasta jooksul ei jõudnud kordagi tervisekontrolli pooled selles vanuses lapsed, mis tähendab, et osad lapsed võivad aastaid olla tervishoiutöötaja vaateväljast eemal. Kõige vähem käivad lapsed tervisekontrollis koolieas: kontrollis käis sõltuvalt vanusest 8– 20% lastest.

Põhjuseid, miks tervisekontrollis ei käida, on erinevaid. Üheks põhjuseks on see, et Sotsiaalministeerium ei ole suutnud tulemuslikult teadvustada tervisekontrollides käimise vajalikkust. Ka paljud perearstid ei ole seni eraldi tähelepanu pööranud laste tervisekontrollides käimisele. Kehva selgitustöö tulemusena on osa lapsevanemate seas jätkuvalt levinud suhtumine, et arsti juurde pole mõtet minna enne kui haigus kallal. Sellist põhimõtet järgivate vanemate lapsed jõuavad spetsialisti juurde sageli liiga hilja ning terviseprobleem on süvenenud. Tagajärjena ravimise aeg pikeneb, tüsistuste oht tõuseb, laps on aktiivsest elust eemal ning rahaline koormus tervishoiusüsteemile kasvab.

Riigikontrolli hinnangul on siiski vajalik ka analüüsida, kas praegune tervisekontrollis käimise aegade hulk on optimaalne või on selle puhul teatud liialdusi.

Teise kitsaskohana pärsib terviseprobleemide varast märkamist Eesti koolitervishoiu korraldus. Kuna kooliealine laps viibib suure osa päevast koolis, peaksid nii tervisedendus kui ka tervise jälgimine olema osa kõigi laste koolielust.

Audit näitas, et koolitervishoiuteenus puudus 14 koolis. Kehtestatud nõuet üks kooliõde 600 õpilase kohta ei suudetud kõikjal täita ehk nõuetekohaselt oli kooliõe hoolega katmata ca 34 000 koolilast.

Lisaks puuduvad paljudes haridusasutustes kohapeal vajalikud õppenõustamisspetsialistid, kes oskaksid probleeme sh vaimseid häireid märgata ning last aidata. Näiteks oli eripedagoog või koolipsühholoog 2015/2016 õppeaastal olemas vähemates kui kolmandikus üldhariduskoolides. Logopeed oli olemas vähemates kui pooltes koolides. Kuna õppenõustamisspetsialistid ei suuda üldjuhul üksteist asendada, siis mitmetes koolides ei märgata laste terviseprobleeme enne, kui need on jõudnud süveneda. Kooliõdede puuduse üks põhjus tuleneb sellest, et haigekassa rahastab koolitervishoiuteenust kalendriaastas vaid 11 kuu eest, s.t kooliõde saab palka vaid 11 kuu eest. Samal ajal teenib nt haiglas töötav õde üldjuhul kõrgemat palka ning saab seda kõigi 12 kuu eest. Ka õppenõustamisspetsialistid on ühe põhjusena välja toonud, et huvi selle töö vastu on väike, kuna palk on madal.

Lapsed ei jõua õigeaegselt ravile

Tulenevalt sellest, et terviseprobleemi ei märgata või ei diagnoosita õigeaegselt, ei suunata last edasi spetsialisti juurde, kust ta vajalikku abi saaks. Nendel juhtudel, mil terviseprobleemi küll märgati ja laps edasi suunati, ei jõudnud ta alati spetsialisti juurde.

Riigikontrolli analüüs näitas, et 2014. aastal suunasid kooliõed arstiabi vajavaid lapsi kõige enam silmaarsti, hambaarsti ning perearsti juurde. Suunatud lastest jõudis aasta jooksul silmaarstile 48%, hambaarstile 65% ning perearstile 41%. Kõikidest arsti juurde suunatud lastest, kellel kooliõde oli märganud terviseprobleemi, ei jõudnud sinna pooled.

Põhjusteks olid eriarstiabi kehv kättesaadavus (distants, pikad ravijärjekorrad), info ebapiisav liikumine erinevate spetsialistide ja lapsevanemate vahel ning viimaste teadmatus ja/või hoolimatus.

Lisaks analüüsis Riigikontroll koostöös Eesti Psühhiaatrite Seltsiga söömishäirega ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste ravi, kes olid tulenevalt oma terviseseisundist sattunud haiglaravile.

Analüüsi tulemused näitasid, et 32% lastest said arstiabi õigel ajal, sh aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastest 29% ja söömishäiretega lastest 37%. Seega 2/3 puhul ei diagnoositud probleemi õigel ajal. Hilisest märkamisest tulenevalt algas ravi keskmiselt 2 aastat pärast esimesi dokumenteeritud sümptomeid.

Haigete laste ravi pole alati järjepidev

Audit näitas, et kui terviseprobleem diagnoositakse ja laps jõuab ka arsti juurde, siis ei pruugi ta vajalikus mahus ravi saada.

Näiteks sai rasvunud lastest 4aastase perioodi jooksul tervishoiuteenust kahel aastal 30%, kolmel aastal 8% ja kõigil neljal aastal 4% sihtrühmast. Rasvunud lapse ravimine eeldab aga regulaarset tervishoiuteenuse saamist, et ravi oleks tulemuslik.

Ebaregulaarse ravi üheks põhjuseks on juhtumikorraldusliku lähenemise puudumine s.t süsteemis puudub osapool, kes veenduks, et laps jõuaks vajaliku spetsialisti juurde. Teisalt on põhjusteks lapsevanemate hooletu suhtumine raviskeemist kinnipidamise osas ning madal teadlikkus tervisekäitumisest. Rasvunud laste esmashaigestumine on ajavahemikul 2006–2014 suurenenud 54%.

Kokkuvõtvalt näitasid auditi tulemused, et lapse tervise jälgimine ja tervishoiuteenuste osutamine ei toimi koordineeritult ja patsiendikeskeselt. Selleks, et laste tervise hoidmise ja ravimise korraldus paraneks, tuleb senisest paremini ühendama toimivaks ja koordineeritud võrgustikuks perearstiteenus, koolitervishoiuteenus, eriarstiabi ning õppenõustamisteenus. Seejuures on toimimise eelduseks see, et süsteemis on üks spetsialist kui juhtumikorraldaja, kes jälgib pidevalt lapse tervisehoiuteenustele suunamisi, nende saamist ning vajadusel juhib lapsevanema ja/või lastekaitse tähelepanu sellele, et laps ei ole saanud üht või teist talle vajalikku tervishoiuteenust.

Riigil puudub ülevaade kui palju milliste haigustega lapsi Eestis on

Ülevaate puudumine ei võimalda planeerida tervishoiuteenuseid ega sihtrühmadele suunatud ennetus- ja edendustegevusi.

Riigil on küll teada surmade ja sündide statistika ning esmahaigestumisjuhud, kuid esmahaigestumiste juhte ei saa võtta piisava andmestikuna tervishoiu ja ennetustöö planeerimisel, kuna üks laps võib olla sama probleemiga arvesse võetud mitme teenuseosutaja juures või on korduva raviarve puhul iga kord uus raviarve avatud. Samuti registreeritakse statistikas nii põhi- kui ka kaasuvad diagnoosid, mistõttu on võimalik, et kaasuvad haigused märgitakse mitu korda. Seetõttu vajab laste tervise valdkonna juhtimine täpsemate andmete näol senisest paremat sisendit, et võimalik oleks reageerida õigesti ja õigel ajal.