Terviseuudised

Surmasuust pääsenud naine: "Me peaksime õppima kasutama kõiki hetki, sest me ei tea kunagi, kaua on meile elupäevi antud." (14)

LISA KOMMENTAAR

pealkirjast....18. november 2016, 03:12
kaua on meile elupäevi antud???? ole sa haige või terve... ikka sa ei tea. pole vaja selliseid "mõttekilde" pilduda.
sa maga,kell on 3 öösel,tobu18. november 2016, 05:47
see on väga hea artikkel mida see naine kirjutanud on,just nii tulebki elada, et suudad igast tavalisest päevast rõõmu tunda,et oled terve,õpi aega hindama,elu läheb kiiremalt mööda kui arvad ja siis kahetsed,et polegi justkui elanud. Jõudu mõtlemseks,
Been there17. november 2016, 20:59
Olen ise võidelnud 4. staadiumi vähiga. Ausalt öeldes olid ikka pidevalt väga suured valud, keemiaravist oli paha, valuvaigistite neelamisest oli kõrini, käia ringi kotikesega, kust kogu aeg oksendamisevastast rohtu peale pumpas, oli kõrini. Ei olnud mingi elujanu, tüdimus oli selles kõigest juba, Kui valuvaigistit õigel ajal peale ei saanud, siis oli valu selline, et karjusid lausa ja surma ees mingit hirmu ei olnud, pigem ootasin seda, et saaks kogu sellest hullumajast lahti. Aga ei olnud veel minu aeg minna, muidugi on nüüd hea meel, et ära ei surnud ja nii palju toredat on peale kõike seda olnud. Mulle need vähihaigete toetusgrupi koosolekud ei meeldinud, sest sageli suri keegi grupiliikmetest ära ja see vaid tekitas masendust. Aga vähiliit pakkus ka palju lahedaid asju, nt pakuti tasuta grupitreeninguid ja personaalset treenerit, kui vähegi jaksu oli, said end liigutada spetsialisti käe all, et keemiaravi jääke kehast välja higistada. Tasuta parukaid jagati peale juuste kaotamist, õpetati kuidas naised haiguse all end meikida võivad, kingiti tasuta meigikomplektid kallite firmade kosmeetikaga, pakuti tasuta psühholoogi abi. Ma ei tea, kas midagi sellist ka Eestis pakutakse, aga USA-s on küll nii.
nii on17. november 2016, 20:14
Kõik oleneb inimesest, mina loen päevi, et siit minema saada, normaalsele inimesele vähk ja keemiaravi on sama mis füüsiliselt tervele elust tüdinule argipäev. See mis osa inimesi vaimustab elus, ajab teisi oksele.
Kas17. november 2016, 20:36
Näed siis iga nurga taga oksendajaid?
17. november 2016, 19:29
Merike on nii tubli.ta oskab kohe elada.
Näha on,17. november 2016, 18:34
et kommenteerivad võhikud, kes pole kokku puutunud ei vähihaiguse ega surmalähedusega. Tuhkagi sa teed pikki plaane, kui su lähedane võitleb surmahaigusega. Oled õnnelik, kui hommikul ärkad, on lootust jälle päevake elada. On õnnelik see, kes tuleb sest haigusest välja. Aga paljud ei tule, paraku. Nii et ärme räägi sellest, millest pole aimu.
mnjahhh17. november 2016, 18:02
Mitte meie, vaid sina või teie arvate nii, paluks mitte kõiki esindada, kui pole volitusi, meietaja. Minu pere teeb pikki plaane ette ja ei ela päev korraga nagu mingi möhh, ilma tulevikuta.
to: 18.0217. november 2016, 20:37
Kas nii uhke ja ülbe on ka hea olla, olles ise rumal?
Sund ja surm17. november 2016, 18:00
Kaks nii loomulikku asja. Moni kardab surnud ema ka. Nae elavana ei kartnud . Igauks elab oma elu . Kui öeldakse, et 5min parast sured, hakkad siis akki teistmoodi elama voi?
to: 18.0017. november 2016, 20:20
Aga hakkadki, isegi, kui öeldakse, et surm tuleb 3 minuti pärast!
kant17. november 2016, 17:25
väga kahtlane jutt see valuta suremine.
Aga17. november 2016, 17:53
Millest arvamine, et suremine on valuga?