sa maga,kell on 3 öösel,tobu18. november 2016, 05:47
see on väga hea artikkel mida see naine kirjutanud on,just nii tulebki elada, et suudad igast tavalisest päevast rõõmu tunda,et oled terve,õpi aega hindama,elu läheb kiiremalt mööda kui arvad ja siis kahetsed,et polegi justkui elanud. Jõudu mõtlemseks,
Olen ise võidelnud 4. staadiumi vähiga. Ausalt öeldes olid ikka pidevalt väga suured valud, keemiaravist oli paha, valuvaigistite neelamisest oli kõrini, käia ringi kotikesega, kust kogu aeg oksendamisevastast rohtu peale pumpas, oli kõrini. Ei olnud mingi elujanu, tüdimus oli selles kõigest juba, Kui valuvaigistit õigel ajal peale ei saanud, siis oli valu selline, et karjusid lausa ja surma ees mingit hirmu ei olnud, pigem ootasin seda, et saaks kogu sellest hullumajast lahti. Aga ei olnud veel minu aeg minna, muidugi on nüüd hea meel, et ära ei surnud ja nii palju toredat on peale kõike seda olnud. Mulle need vähihaigete toetusgrupi koosolekud ei meeldinud, sest sageli suri keegi grupiliikmetest ära ja see vaid tekitas masendust. Aga vähiliit pakkus ka palju lahedaid asju, nt pakuti tasuta grupitreeninguid ja personaalset treenerit, kui vähegi jaksu oli, said end liigutada spetsialisti käe all, et keemiaravi jääke kehast välja higistada. Tasuta parukaid jagati peale juuste kaotamist, õpetati kuidas naised haiguse all end meikida võivad, kingiti tasuta meigikomplektid kallite firmade kosmeetikaga, pakuti tasuta psühholoogi abi. Ma ei tea, kas midagi sellist ka Eestis pakutakse, aga USA-s on küll nii.
Kõik oleneb inimesest, mina loen päevi, et siit minema saada, normaalsele inimesele vähk ja keemiaravi on sama mis füüsiliselt tervele elust tüdinule argipäev. See mis osa inimesi vaimustab elus, ajab teisi oksele.
et kommenteerivad võhikud, kes pole kokku puutunud ei vähihaiguse ega surmalähedusega. Tuhkagi sa teed pikki plaane, kui su lähedane võitleb surmahaigusega. Oled õnnelik, kui hommikul ärkad, on lootust jälle päevake elada. On õnnelik see, kes tuleb sest haigusest välja. Aga paljud ei tule, paraku. Nii et ärme räägi sellest, millest pole aimu.
Mitte meie, vaid sina või teie arvate nii, paluks mitte kõiki esindada, kui pole volitusi, meietaja. Minu pere teeb pikki plaane ette ja ei ela päev korraga nagu mingi möhh, ilma tulevikuta.
Kaks nii loomulikku asja. Moni kardab surnud ema ka. Nae elavana ei kartnud . Igauks elab oma elu . Kui öeldakse, et 5min parast sured, hakkad siis akki teistmoodi elama voi?
KOMMENTAARID (14)