Terviseuudised

Surmasuust pääsenud naine: "Me peaksime õppima kasutama kõiki hetki, sest me ei tea kunagi, kaua on meile elupäevi antud." (14)

Anna-Maria Uulma, 17. november 2016, 17:00
Merike Värik meenutas, kuidas ta oli pärast viiendat keemiaravi surmale nii lähedal, et tegi enda elust isegi kokkuvõtte. Foto: LAURA OKS
"Ehk on nüüd käes aeg leida üles enda elu mõte. See, mida inimesed terve elu otsivad," meenutab rinnavähki põdenud Merike Värik oma mõtteid hetkel, mil ta arvas, et sureb. Naine sai rinnavähist jagu ning jagab nüüd oma kogemusi ka teistele.

Eile toimus Tallinnas Tervishoiumuuseumis avatud näitusel "Loomulik surm" arutelu "Hirm suremise ees". Kohaletulnutega jagasid sel teemal mõtteid Lilleküla päästekomando rühmaülem Gert Teder ning Põhja-Eesti Vähihaigete Ühenduse esinaine ja Regioonaalhaigla kogemusnõustaja Merike Värik. Olgu siin ära toodud olulisemad mõtlemapanevad märksõnad nende räägitust.

Merike Väriku sõnul tekitab surm inimestes palju küsimusi ning seepärast soovivad nad kuulda teise inimese isiklikke kogemusi sel teemal. "Mis siis saab, kui mu juuksed või küüned ära tulevad? Kas ma elan keemiaravi üle? Kuidas teie sellega hakkama saite," tõi Värik näiteid talle esitatud küsimustest.

Naise sõnul on tähtis surmasuus olevat inimest kuulata ning tema küsimustele adekvaatseid vastuseid anda. 

Kokkupuude surmaga

Samal teemal

Merike Värik ütles, et tema isiklik kokkupuude surmaga on olnud küllaltki kogemusterikas. "Pärast viiendat keemiaravi olin ma surmale nii lähedal, et tegin isegi enda elust kokkuvõtte," meenutas ta

Naise sõnul oli tol hetkel tema viimaseks sooviks mõelda, mida ta oma elus on kogenud. Ta leidis, et ehk on nüüd käes aeg leida üles enda elu mõte. See, mida inimesed terve elu otsivad.

"Ma mõistsin, et inimesed loobuvad enda huvidest väga kergekäeliselt. Kui meid kutsutakse külla või teatrisse, siis mõtleme tihti, et seekord ei viitsi tulla, et ka järgmine kord on selleks kõigeks aega. Tegelikult peaksime me õppima elus kasutama kõiki hetki, sest me ei tea tegelikult mitte kunagi seda, kui kaua on meile elupäevi antud," rõhutas Värik. 

Olles tihedalt seotud vähiliidu tegemistega on naine surma kõrvalt vaadates sageli tajunud, et lähedased süüdistavad haiget ja neil ei ole soovi haiget ära kuulata. Väriku sõnul ei suudetagi tihti surmasuus inimest kuulata, kuigi tema soov on, et mahajääjate elu oleks pärast tema lahkumist parem. Samas on surijal Väriku sõnul oluline rääkida, milline peaks matustel olema tema riietus või keda võiks teda ära saatma kutsuda. "Surijat kuulates anname talle hingerahu. Seetõttu peaksime oleme piisavalt tugevad, et lähedast ka tema viimastel elupäevadel kuulata ja mõista," rääkis Värik.

Hirm suremise ees ja surmahirm

Nii Teder kui Värik nentisid, et inimene ei tunne terve elu surma ees hirmu. Küll aga püüab ta seda ennetada. "Tark inimene ennetab. Ta paneb näiteks rattaga sõites kiivri pähe ning palub teha seda ka enda lapsel. Mina soovitan targal inimesel käia ka tervisekontrollis," ütles Värik.

Surmahirm on Gert Tederi sõnul ennekõike teadmatus selle ees, mis meist peale surma saab. Väriku sõnul lisandub vähihaigetel sellele ka hirm valude ees. Seda hirmu pole tema sõnul aga vaja tunda, sest vähihaigetele pakutakse tänapäevast valuravi ja see tähendab, et valu ei pea tundma. Pigem on Väriku teada probleem selles, et inimesed ei tea valuraviarstide olemasolust.

Suremise märkamine

Pahatihti juhtub nii, et inimesed ei märka hädasolijat. Bussipeatuses lamav meesterahvas võib tunduda asotsiaalina, kuid tegelikkuses võib olla ta keegi, kes on saanud insuldi ning vajab koheselt arstiabi. "Kui sinu välimus on hea, siis inimesed reageerivad, kui mitte, ei pruugi sa niipea abi saada," pani Teder kohaletulnuid mõtlema.

Väriku sõnul võiks parimaks elupäästjaks olla suhtumine, et teisi aidates aidatakse vajadusel sindki. "Ma aitan alati nii palju, kui ma oskan. Ma annan oma parima," kinnitas Värik.

Mälestustega toimetulek.

Gert Tederi sõnul leidub tema töös asju, mille unustamine on lihtne. Olukord muutub, kui ta näeb surma, mis on olnud ebaaus.

"Kui Eestis oli maffiasõda, kaevasime päästjatega rusude alt välja vanaema koos lapselapsega. Nad magasid teineteise kaisus. See laps oli kõigest kaheaastane, ta sai surma kahe rivaalitseva jõugu tekitatud plahvatuses. Sellist pilti nähes tekkis mul küsimus, et mida oli see laps maailmale halba teinud?" meenutas Teder surma, mis talle senini pähe ei mahu.

Eitamine

Merike Värik rääkis, et vähidiagnoos tuleb inimesele alati ootamatult. Sageli on pärast diagnoosi saamist esimeseks mõtteks, et analüüsid võivad olla valed. Ka temal endal oli nii ning vähist rääkiminegi tundus esiotsa ebameeldiv.

Loomulik on selles olukorras see, kui ühelt arstilt diagnoosi saades tekib mõte teda mitte uskuda. "Siis pöördutakse teise arsti poole, kes paneb sama diagnoosi ja suunab eelmise kolleegi juurde tagasi," märkis Värik.

"See eitus tuleb alati nii lihtsalt ning tänu sellele võib inimene ära öelda heast abist, mis võib asuda sel hetkel tema nina ees," lisas Teder Väriku sõnadele.

Tederi sõnul on parim näide eitusest alkoholism. "Nimetage mulle üks joodik, kes tunnistab, et ta on alkohoolik," tõi ta ise näiteks.

Samas võiksid lähedased sellist eitamist märgata, sest hädasolija teeb endale oma probleemi eitades karuteene. Asjade kordasaamine võtab hiljem kauem aega ja on keerukam.

Tervishoiumuuseumis toimub surmateemalise näituse „Loomulik surm“ raames ka loengusari, mille eesmärk on arutleda teemade üle, mis jäid näitusel käsitlemata ning nõuavad sügavamat arutelu.

Sel aastal on toimumas veel kaks loengut. 30. novembril arutleb Marek Strandberg surematuse teemalning 14. detsembril räägib Kristiina Kiis muusikast matustel.

14 KOMMENTAARI

p
pealkirjast.... 18. november 2016, 03:12
kaua on meile elupäevi antud???? ole sa haige või terve... ikka sa ei tea. pole vaja selliseid "mõttekilde" pilduda.
b
Been there 17. november 2016, 20:59
Olen ise võidelnud 4. staadiumi vähiga. Ausalt öeldes olid ikka pidevalt väga suured valud, keemiaravist oli paha, valuvaigistite neelamisest oli kõri...
(loe edasi)
Loe kõiki (14)