ALKOHOOLIKU PIHTIMUS: miks jääb mõnele inimesele viinaviga külge, aga teisele mitte? (3)

PJMurphy selgitus – sealjuures ka alkohooliku pihtimus – on pikk ja põhjalik:

"Mängus on erinevad tegurid ja need näivad erinevate isikute puhul varieeruvat. Sõltuvuse ja alkoholismi probleem on olnud olemas juba tuhande aasta jagu ja meil pole siiani miskit sellist, millele osutada ja öelda: seal see ongi, selles on probleem, näe. 

Oma mõju näib olevat geneetikal. See võib põhjustada tendentsi olla sõltuvusele aldis, aga ei ole samas põhjustav tegur. On tehtud uuringuid identsete kaksikutega, kellest üks on sõltuvuses ja teine mitte. Ka on olemas "musti lambaid", kelle geneetiline ajalugu pikalt ja laialt täis normaalseid joovastavate ainete tarbijaid, aga kes ise saavad sõltlasteks.

Dr. Gabor Mate postuleerib oma raamatus "In The Realm of Hungry Ghosts" ("Näljaste kummituste kuningriigis"), et tegu on kombinatsiooniga: geneetiline soodumus sõltuvusele, mille vallandavad keskkonnatingimused nagu näiteks trauma, milleks võib olla näiteks seksuaalne kuritarvitamine lapsena.

Kui aeg möödub ja mõnuainete tarvitamine jätkub, siis ajab see sassi kindlate virgatsainete – nagu serotoniin ja dopamiin – levi. Oletatakse, et geneetiline haavatavus muudab sellise aju ümberühendamise lihtsamaks ja sel põhjusel on mõned inimesed sõltuvustele rohkem altid.

Kui sõltuvus aja jooksul ohje haarab, siis hakkavad sõltlase keskkonnas ilmnema selle efektid. Nad veedavad aega koos teiste sõltlastega ja kalduvad kahjustama oma suhteid mittesõltlastega. Kui jääd purju ja muutud agressiivseks, siis ei kutsuta sind just paljudele pidudele ... kui just kõik teised sel peol samuti ei kaldu purju jääma.

Sellel hetkel on geneetiline soodumus täielikult vallandunud ja keskkond saab üheks mõnuainete tarbimise soodustajaks. Aju on nii ümberühendatud, et normaalsete vahendite pakutav nauding on vaevumärgatav, aga seda saab valitud aine doosi suurendades.

Nüüd tuleb mängu võõrutus ... ja tsüklist väljumiseks on sõltlasel vaja teha oma elule põhjalik revisjon, nagu ka kannatada võõrutuse füüsilisi sümptomeid. Sel hetkel tunneb sõltlane, et ta on lõksus, lootusetu ja üksi. Tavalised on ka häbitunne, süümepiinad ja enesevihkamine ... ja taas, ainus väljapääs on järgmine annus.

Aga natuke lootust on. On tõestatud, et paljudele sõltlastele on kasulik osalemine taastujate kogukonnas. Taastunud sõltlased on öelnud, et normaalsesse ellu aitas naasta isolatsioonitunde kadumine, vennaskonda kuulumise tunne ning teiste taastujate nõu ja tugi.

Ma olen taastuv alkohoolik. Mu aju on nii ühendatud, et ka pisima alkoholiannuse tarvitamine tekitab võimsa ja sisuliselt vastupandamatu iha enama järele. Ma ei saa avada pudelit rummi, võtta kaks drinki ja siis pudelit kappi tagasi panna. Ma lihtsalt ei saa. Ma joon, kuni pudel on tühi.

AA-s olen õppinud paremaid käitumismustreid. Kui ma tunnen, et olen rahutu ... üksildane, stressi, ärevil ... ei haara ma enam klaasi, pläru, triibu või tableti järele, et end paremini tundma hakata. Olen aegamööda toonud oma aju ühendused tagasi normaalsemasse seisukorda. Aga ma ei lollita ennast. Ajus tehtud muudatused on püsivad ja kui ma võtan ühe napsu, siis riskin tagasi sõltuvusse kukkumisega. See on põhjus, miks nii paljud inimesed "rongilt kukuvad". Nad usuvad, et kainusperiood on kontrolli tagasi andnud ja et nüüd on nad võimelised oma tarbimist mõõdukana hoida. Minu isiklik kogemus näitab, et ma pole iialgi kohanud sõltlast või alkohoolikut, kes suudaks seda JÄÄDAVALT mõõdukana hoida. Mõned suudavad, mõnd aega, aga aegamööda libisevad tagasi seisundisse, kus virgatsaineid tuntakse ainult mõnuaine abil.     

Niisiis arvan, et lühike vastus su küsimusele oleks: keegi ei tea, see on iga sõltlase puhul erinev. Isiklikult leian ma, et mu elu ilma mõnuaineteta on tohutul rahuldustpakkuvam ja ma olen palju õnnelikum.

Ja võib-olla siin ongi selle kurja juur. Inimesed tarvitavad mõnuaineid, sest nad on õnnetud ja tahavad oma enesetunnet muuta. Geneetilise soodumusega inimesed leiavad end kiiresti seisundis, kus aju on end ümber ühendanud sellisesse punkti, kus õnne on ilma mõnuaineteta keeruline saavutada."