Miks siis ikkagi noored mehed siit ilmast lahkuvad? Eelkõige on tegu nn väliste surmapõhjustega – õnnetused, tapmised, enesetapud. Aga võtab nõutuks, kui noor terve mees, teeb sporti, sööb enam-vähem korralikult, heidab õhtul magama ja hommikul lihtsalt enam ei tõuse. Või kukub sportlane palliplatsil jalapealt maha ja ongi valmis. Aastate jooksul on olnud ka juhuseid, Eestiski, kui inimest tabab äkksurm otse autoroolis.
Omaette teema on haigused, põhiliselt südame-veresoonkonna omad, millede hulgast ilmselt enim viib hauda infarkt.
Inimene unustab oma hädad ruttu
Kogu aeg arvati, et infarkt on rohkem vanemate inimeste/meest rida. Aga üha rohkem kuuleme lugusid, kus infarktiga lähevad teise ilma päris noored mehed. Alati ei pruugi asi muidugi nii kaugele minna.
Margus, 42, ei kurtnud kunagi mingite tervisehädade üle. Arsti juures käimist mees ei sallinud ja mingis tervisekontrollis polnud peale lapsepõlve elu sees käinud. Ülekaal (ikka kolmekohalise numbriga) pikka meest ennast ei häirinud. Endistviisi kulus igal õhtul vähemasti paar liitrit õlut, kõrvale mõnusad õllesigarid. Suitsu läks ka parasjagu. Jalgratas sai küll muretsetud ja alul ikka natuke sõidetud ka, aga diivanil lesimine ja arvuti nokkimine kaalus pedaaliväntamise ruttu üles. Ja siis see juhtus. Pere oli õnnetuseks parasjagu välismaal, Margus mõnules kodus õllepuntsu seltsis. Siis äkki öösel lõi südamesse kole valu. No ega see meest ei murra, mõtles Margus ja kühveldas peoga valuvaigisteid sisse. Nii terve nädalavahetuse. Esmaspäeval istus autorooli ja sõitis tööle, valud ikka kole hirmsad. Õnneks sattus sõber läbi astuma. Tollele oli pilt kohe selge. Laadis Marguse autosse (kes ise, muide, oleks ikka oma auto rooli kobinud) ja otsemaid haiglasse. Seal ei olnud pikka juttu ja kohe mõne tunni pärast oli mees opilaual. Infarkt ja üsna raske.
Õnneks läks taastumine ruttu ja mees lasti rohuhunnikute ja dieediplaaniga koju. Aga inimene unustab hädad ruttu ja poole aasta pärast oli mehel jälle õllepudel ees ja sigarett hambus. Alguse kerged toidud asendusid tasapisi rammusate pitsade ja muu sihukesega.
Praegu on Margus siiski täiesti elus. Aga mis edasi? Sest kes on saanud ühe infarkti, sellel on suur tõenäosus saada ka järgmine. Mis enam nii hästi lõppeda ei pruugi.
Alkohol võib tappa ka kaudselt
Karl, 25, oli äärmiselt elurõõmus ja seltskondlik noor mees. Seda teda juba väga noorest east kimbutanud suhkruhaigusest hoolimata. Käis pidudel, võttis napsi, erilist ülekaalu ei olnud. Muidugi, kogu aeg pidi meeles pidama, millal õige aeg endale vajalik insuliinisüst teha. Eks sellega sai naljagi, kui mees endal keset parimat pidu kõhu paljaks kiskus ja süstla sisse torkas. „Nagu narkomaan!” naersid sõbrad. Ja siis tuli prohmakas. Karli ema, kellega mees koos elas, helistas poja sõpradele: Karl on surnud. Heitis õhtul magama ja hommikul enam ei tõusnud. Mis hiljem selgus: mees oli kõvasti vindine ja unustas ennast süstimata. Tulemus oli fataalne. Nii et alkohol võib tappa ka kaudselt.
Üldiselt meie meeste eluiga pikeneb
Meestearst dr Kristo Ausmees nendib üsna rõõmsalt: „Eesti meeste eluiga on viimase 10–15 aasta jooksul pikenenud. 1994. aastal olime me vene meestega ühel tasemel, oodatav eluiga oli 62–63 aastat. Oodatav eluiga tähendab, kui palju sel hetkel sündivad mehed võiksid elada, statistiliselt räägitaksegi just sellest. Tänaseks on keskmine oodatud eluiga tõusnud umbes15% ja on hetkel 70–71 eluaastat. Muidugi, pikk tee on veel minna, sest näiteks Soome meeste keskmine oodatud eluiga on 74,5 aastat ning Norras-Rootsis isegi ligi 80.
Lisaks oodatavale keskmisele elueale on aga väga oluline oodatud tervena elatud aastate arv. Sest kui inimesel avastatakse mingi (krooniline) haigus, võib ta elada keskmiselt veel 6–8 aastat, seda nii meil kui ka põhjamaades. Kui seda arvestada, siis just tervena elavad näiteks rootslased meie meestest 6–8 aastat kauem.”
Tervisekäitumine nooruses avaldab mõju mitmekümne aasta pärast
Dr Ausmees tõdeb aga, et noori mehi saab meil tõepoolest hukka liiga palju, ühe sõnaga väljendades on põhjuseks elustiil: „Suure plaanis on noorte meeste tervis ja surmad seotud riskikäitumisega. Enamasti surrakse õnnetuste ja traumade tagajaärjel, aga kõige selle alus on alkohol, millest kõik need probleemid tulenevad.”
Autoõnnetuste kõrval, kus ka saab palju noori mehi hukka (tänavu on surmaga lõppenud autoõnnetusi jälle rohkem kui eelmisel aastal), on suur tapja vesi. Ehk siis uppumissurmad. „Sel suvel pole väga palju uudiseid uppumissurmade kohta olnud, aga eelmistel aastatel uppus Eestis keskmiselt kaks inimest päevas... Enamik neist 35–50 aastased mehed. Kusjuures 80–85 protsendil neist juhtudest oli algpõhjuseks alkohol. Pluss vähene ujumisoskus. Just räägiti meedias, et suur osa Eesti elanikkonnast ei oska kas üldse ujuda või suudab seda teha mõne meetri,” toob arst välja kahe teguri koosmõju, mis üldjuhul hästi ei lõppe.
Siiski ei saa arsti arvates öelda, et nüüd on meil uppumissurmade arv vähenenud või et autoõnnetuste arv suurenud – see käib hooti ja ühel aastal on avariisid rohkem, teisel uppumisi.
Dr Ausmees ei ole rahul ka Eesti meeste tervisekäitumisega, mis iseenesest on samuti riskikäitumine: „Vähene füüsiline koormus, vähe pööratakse tähelepanu oma tervise kontrollimisele. Suitsetamine muidugi. Ülekaal. Kõik see ei põhjusta surma kohe, aga kui üks noor 25-aastane mees kõike seda eelnevat teeb, hakkab see mõjutama tema tervist umbes 20–30 aasta pärast. Nii et 45-aastasena on tal väga suure tõenäosusega vererõhk kõrge, seksuaalsus langenud, tal on stress ja sealt juba väga kaugel pole see, kui mees saab oma esimese infarkti. Peale infarkti hakkab ta lisaks ravimeid tarvitama, mis omakorda organismi mõjutavad. Kuuekümnendaks eluaastaks on tal suurenenud risk haigestuda eesnäärme- või soolekasvajatesse, südame-veresoonkonna- ja liigesehaigustesse.” Ehk kokkuvõtlikult on arsti põhiline sõnum: et mehed saaksid 50–60 aastaselt elada tervet ja täisväärtuslikku elu, tuleb endal nooruses selle nimel vaeva näha. Tõsi, keskkonnafaktoreid ja mõnel juhul pärilikke eelsoodumusi me ellimineerida ei saa, aga nende osakaal tervise hoidmisel on suhteliselt väike.
Ka riik saaks meeste heaks palju teha
Dr Ausmees on veendunud, et riskikäitumisest vabanemiseks saab riik teavitustööga väga palju ära teha. Ka kõikvõimalikud reeglid ja karistused nende eiramise eest võiksid karmimad olla. „Aga ma usun, et vähemalt noor põlvkond, kellele asjadest räägitakse juba lasteaiast alates, muudab senist käitumismustrit. See on pikk protsess – näiteks Rootsi ühiskond pidi 20 aastat vaeva nägema, et alkoholitarbimine enam-vähem kontrolli alla saada,” ütleb dr Ausmees.
Asja veel üks külg on üleriigilised tervisekontrollikampaaniad. Kus mehed on täiesti vaeslapse osas. „Naistele on ju olemas nii rinnavähi- kui emakakaelavähi kampaaniad, kus teatud aastakäikude naisi igal aastal tasuta kontrolli kutsutakse. Meestele aga eesnäärmevähi skriiningut ei tehta. Seda olukorras, kus Eestis avastatakse igal tööpäeval umbes kolm uut eesnäärmevähi juhtumit. Neist umbes 20 protsendil haigus juba kaugele arenenud, ülejäänutel on see täiesti ravitav ja enamasti eluiga ei lühenda. Üleriigilise skriininguga leiaks aga ka need 20% varakult ja mehed saaksid raviga terveks. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas ei ole võimalik riigil korraldada nii, et kõik mehed alates 55. eluaastast saaksid anda esmased analüüsid eesnäärmevähi kindlakstegemiseks,” ei mõista dr Ausmees riigi osavõtmatust meeste tervise suhtes.
Kiirabiarsti kogemus: äkksurmasid on palju
Kiirabiarst dr Mare Liiger peab noorte meeste ootamatu ja varajase surma põhjuseks pea eranditult alkoholi: „Loodus on nutikas, poisse sünnib alati veidi rohkem kui tüdrukuid. Vanuses 15–16 on neid populatsioonis võrdselt, kuid siis hakkab meeste osakaal vähenema. See on üldine ja tüüpiline kõikides riikides, kuid Eestimaal kahaneb meeste hulk sedavõrd kiiresti, et seda nimetatakse meeste ülisuremuseks. 30. eluaastaks on 20 naise kohta juba vaid 18 samaealist meest ja edasi väheneb nende arv üha kiiremini. Vigastussuremust ja haigestumust esineb enim just noortel tööealistel meestel, kuid ka Eesti laste ja noorukite vigastussurmade arv ületab EL keskmise enam kui neli korda. Ilmselt on kõik aeg-ajalt kuulnud politsei igapäevaseid raadiointervjuusid või vaadanud ajalehtedes pidevalt korduvaid teateid õnnetustest. 9 juhul kümnest on hukkunuks noor mees. Isegi neid teateid lugedes mõistab erapooletu lugeja, et üle poolte juhtude algpõhjuseks on alkohol – uppumised, vägivallateod, avariid.
Samas, äkkhaigestumised ning -surmad ei jõua ajalehtede krimiuudistesse, nendest räägitakse harva, aegajalt kuuleme, et noor inimene ( ja jällegi põhiliselt mees) on kukkunud kokku äkksurmas. Eestimaal on iga päev 2–3 äkksurma, mille peamiseks põhjuseks on südame- vereringehaigused. Kahjuks suur osa neist ootamatult lahkunuist on „terved“ kolmekümne ja neljakümne vahel mehed, kes pole kordagi pöördunud vaevustega meedikute poole. Paljudel juhtudel seisab aga äkksurma taga jällegi alkohol.”
Perearst äkksurmasid palju ei kohta
Viimsi Perearstikeskuse perearst dr Reet Polli ütleb, et õnneks tema praktikas sellist noore mehe äkksurma ette pole tulnud: „Jumala abiga ei ole mul selliseid juhuseid olnud!”. Isegi infarkte pole tema nooremad meespatsiendid saanud. Küll meenub talle aastatetagusest interni-ajast juhus, kui 26-aastane mees suri infarkti tagajärjel haiglas otse tema silme all.
„Seda ma aga öelda ei sa, et noortel meestel probleeme ei ole. Alustades koolipoiste ülekaalust – kehvad toitumisharjumused ja muud halvad kombed tulevad ikka väga varakult.”
Meedias alati palju tähelepanu saavad noorte meeste äkksurmad jäävad aga Polli teada tihti selgusetuks: „Lahangul ei saa tuvastada mingit äkilist südame rütmihäiret (näiteks ventrikulaarne tahhükardiahoog), mis endaga südame seiskumise kaasa toob. Märki ei jää järele ka värskest infarktist, sest armi ei jää. Nii pannaksegi tihti nn äkksurma korral välja diagnoos „äge südameversoonkonna puudulikkus”. Noorte sportlaste puhul on riskiteguriks see, et võetakse palju valuvaigisteid (diklofenak, ibuprofeen) ja elu on näidanud, et äkksurmade puhul on need mehed tihti just neid valuvaigisteid suurtes kogustes pruukinud.”
Alkoholist pole vere lahjendajana abi
Dr Liiger kummutab ka linnalegendi nagu lahjendaks alkohol verd ja nii on võimalik trombioht väiksem: „Esimestel tundidel see niiviisi ongi, aga väga lühiaegselt. Vedelikku, mis on hädavajalik, et mürk neerude kaudu välja viia, ei ole veres lõpmatult. Edasi hakkab organism vedelikku tõmbama kehast igalt poolt ning organism kuivab, veri muutub paksuks, tekivad trombid, mis ummistavad südame- ja ajuveresooni ning kutsuvad esile saatusliku lõpuga haigusi. Paks veri ei ole enamikul juhtudel haigus vaid ohufaktor, paks veri ei tekita enamikel juhtudel halba enesetunnet vaid tapab noores eas armutult. Diagnoosimine ei ole sugugi keeruline, vaadakem tähelepanelikult esmaspäeva hommikuti ühistranspordis ringi – tumepunased näod, lillaka alatooniga huuled, kergelt pundunud nägu, need ongi põhitunnused. Põhjus on paljudel juhtudel ka käega katsutav - mitmepäevane joomasööst, mida meil hellitavalt nimetataks „ sai kogu nädalavahetus pidu panna“. Edasi algab surmav lotomäng - juhtub või ei juhtu, aga kahjuks liigagi sagedasti juhtub.”
Dr Liiger toob siinkohal ka ühe juhtumi elust enesest: „Kolmene töömeeste seltskond Lõuna-Eestist, kõik varastes kolmekümnendates eluaastates, leidis ehitajatena tööd Harjumaal. Mehed majutati koos korterisse, kus nad nädalavahetustel igavust peletasid alkoholitarbimisega. Ka tol saatuslikul nädalavahetusel oli jooming alanud reede õhtul ning jätkus kuni pühapäeva õhtuni. Esmaspäeva hommikul läksid mehed välja, et autoga objektile sõita, kuid üks meestest autosse ei tulnud. Mehed leidsid kaaslase asfaldilt, parem kehapool rippus lõdvalt, hingamine oli vaevaline, mees ei reageerinud. Kiirabi saabus 5–6 minutiga, haiglasse jõudis mees haiguse tekkimisest vähem kui tunniga, mis oleks pidanud andma mehele parima võimaluse aju päästa ja tromb lõhustada. Kahjuks oli trombe niivõrd palju, et trombolüüs jäi efektituks. 31- aastane mees jääb halvatuks, võimetuna ise neelama, liigutama ning suhtlema.”
Majandusedu üle laipade?
Dr Liigeril on üht-teist öelda ka meie alkoholipoliitika kohta üldse: „Suurt tööpinget õpetab Saku originaal tänavusuvises televisioonis maandama ei millegi muu kui alkoholiga. Meie kiirabis käime elustamas keskeas mehi, kes poole või rohkemgi puhkuse ajast on järjepanu täpselt õpetuste järgi töömõtteid peast välja ajanud, tulemuseks südameinfarkt koos äkksurmaga täiesti „ tervel“ mehel. Liidame vere paksenemisele juurde veel kõrgenenud vererõhu, millele liigagi suur hulk mehi pöörab vähem tähelepanu kui sääsekublale oma lõual, seeriasuitsetamise ning toitumise põhiliselt rämpstoitudest ja saamegi selgust, miks meil viiekümnendates aastates kümne naise kohta tuleb vaid 6–7 meest.
Kuna Eesti majanduse suurimaks tugisambaks on alkoholi müügist laekuv aktsiis, siis lootus, et TV ekraanilt kaoksid reklaamid, mis kutsuvad üles ennast puhkuse ajal lambiks jooma, on antud valitsejate ajal olematu. Vastukaaluks tasuks eelkõige meestel, aga ka peredel tervikuna, üha enam mõtiskleda, kas meie majanduse edu peab tõesti astuma üle meie abikaasade, isade ja poegade laipade. Kas meil jätkub jõudu, kõikvõimalike reklaamide kiuste, see surmamasin peatada. Lootus on viimane, mis sureb.”
Artikkel ilmus ajakirja Tervis Pluss 2013. aasta juulikuu numbris.
Kommentaarid