KUUEJALGNE TIIM: Kai ja tema juhtkoer Janet on ­lahutamatud. Koos käiakse poes, teatris, kohvikus ja võõrastel tänavatel orienteerumas.Foto: Martin Ahven
Katrin Helend-Aaviku 14. veebruar 2017 04:00
Elu saab olla kirgas isegi siis, kui silmad näevad maailma ainult helehalli, tumehalli ja mustana.

Elu saab olla kirgas isegi siis, kui silmad näevad maailma ainult helehalli, tumehalli ja mustana.

"Pimeduse taga on inimene. Kui nägemine ära kaob, ei saa elu veel otsa!" ütleb kümme aastat tagasi nägemist kaotama hakanud ja lõpuks pimedaks jäänud noor naine Kai Kuusk. Ta elab oma sõnade järgi – kirjutab blogi, kütab kodus ahju, koristab ja küpsetab, aitab elukaaslasel leida kadunud asju ning uitab oma juhtkoera seltsis võõrastel tänavatel. 

"Suvel mulle meeldib, kui ma kusagile ära eksin! Siis on soe, päike paistab ja on mõnus seigelda ja orienteeruda. Talvel külmaga ma väga ei taha," räägib Kai (31), kõndides enesekindlal sammul juhtkoer Janeti kannul mööda lumekirmes Pärnu tänavat. Oli just üks sellistest pakaselistest talvepäevadest, mis pole ekslemiseks mõnusaim. 

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad