Terviseuudised

"Minu eluunistus ei ole uuesti nägijaks saada. Olen õnnelik sellisena, nagu olen!" (6)

Katrin Helend-Aaviku, 14. veebruar 2017, 04:00
KUUEJALGNE TIIM: Kai ja tema juhtkoer Janet on ­lahutamatud. Koos käiakse poes, teatris, kohvikus ja võõrastel tänavatel orienteerumas.Foto: Martin Ahven

Elu saab olla kirgas isegi siis, kui silmad näevad maailma ainult helehalli, tumehalli ja mustana.

"Pimeduse taga on inimene. Kui nägemine ära kaob, ei saa elu veel otsa!" ütleb kümme aastat tagasi nägemist kaotama hakanud ja lõpuks pimedaks jäänud noor naine Kai Kuusk. Ta elab oma sõnade järgi – kirjutab blogi, kütab kodus ahju, koristab ja küpsetab, aitab elukaaslasel leida kadunud asju ning uitab oma juhtkoera seltsis võõrastel tänavatel. 

"Suvel mulle meeldib, kui ma kusagile ära eksin! Siis on soe, päike paistab ja on mõnus seigelda ja orienteeruda. Talvel külmaga ma väga ei taha," räägib Kai (31), kõndides enesekindlal sammul juhtkoer Janeti kannul mööda lumekirmes Pärnu tänavat. Oli just üks sellistest pakaselistest talvepäevadest, mis pole ekslemiseks mõnusaim. 

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

21. november 2017, 17:35
Kas silmarõhku saab alandada vaid toitumisega?
3. märts 2017, 12:50
Ravimiamet hoiatab: diabeediravimid võivad põhjustada vajadust jalg amputeerida
9. aprill 2016, 06:00
Pimedana sündinud noormees: seda, mis ümberringi toimub, on võimalik nägematagi näha
21. oktoober 2014, 11:46
Puuetega inimeste esindajad ei näe mõtet osaleda valitsuse hea tahte leppes