Koerad ja väikelapsed mõtlevad sarnaselt (4)

Uuringu kokkuvõttest selgub, et MacLean ja tema kolleegid uurisid 552 koera, kelle hulgas olid nii tavalised lemmikloomad, puudega inimeste abikoerad ja sõjaväe pommirühmade koerad. Tealdased korraldasid mängulisi katseid, mille käigus peitsid maiustusi ja mänguasju ning juhatasid koeri peidukohtadesse ilma häält kasutamata, näpuga osutades või õiges suunas vaadates. Koerte tulemusi võrdlesid nad 105 kaheaastase lapse ja 106 šimpansiga, kellega viidi läbi sarnane testide seeria.

Kuigi šimpansid olid tugevad katsetes, kus testiti ruumi- ja keskkonnataju, ei olnud nad nii võimekad, kui pidid pilguga jälgima inimese osutavat sõrme või inimesele otsa vaatama.

"Me leidsime, et on teatud muster, kus koerad, kes on ühes sotsiaalses oskuses osavad, on päris osavad ka teistes ülesannetes. Lastega sama lugu, aga šimpansitel seda ei täheldatud," selgitab MacLean. Ühe põhjusena koerte ja inimeste sarnasuses toob ta välja selle, et mõlemad liigid alluvad samadele sotsiaalsetele survetele, kus eelistatakse ja tasustatakse neid, kes on kõige sõbralikumad ja suhtlemisaltimad. Seega on ka sotsiaalsed oskused sarnased, šimpanseid pole inimestele n-ö meeldimiseks välja aretatud ega kasvatatud. "Sõbralikum jääb ellu," kirjeldab MacLean poolenisti naljaga.

Küsimus, millele MacLean enim vastust tahtis, oli see, kas koerte ja laste sarnasused olid tõesti vaid pealiskaudsed, või on nende sotsiaalse intelligentsi sarnasustest ka midagi õppida. Ta leiab, et uuringust võib tulevikus kasu olla inimeste nende häirete uurimisel, mille osaks võivad olla puudujäägid suhtlemisel, nagu näiteks autism.

Siiski rõhutab teadlane, et liiga kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei maksa. "Aga on ka teised aspektid, nagu see, kuidas me mõtestame füüsilisi probleeme, selles osas pole koerad absoluutselt meie sarnased. Nii et me ei tohiks kunagi väita, et koerad on üldiselt inimmõistusest aru saamiseks parem mudel – me räägime tõesti ainult ühest kitsast sotsiaalsete oskuste tüübist," kinnitab MacLean.