Kommentaar
8. märts 2017, 18:34

Anto Raukas | Joomarlusevastane võitlus on vajalik (4)

Alkohol ei ole vägivalla tekkepõhjus, kuid ta on vägivalda soodustav sütik. Selle valguses on kurb lugeda tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski kohta tehtavat kriitikat ja väidet, et sotsiaaldemokraatide reiting on langenud just seoses joomarlusevastase võitlusega. Ossinovski pole kunagi rääkinud alkoholi täielikust ärakeelamisest, vaid selle piiramisest ja raskemini kättesaadavaks tegemisest. Õhtuse alkoholimüügi lõpetamine ja öine müügikeeld on sammud, mis peaksid olema vastuvõetavad nii joodikutele kui ka karsklastele. Kes tahab, saab viina õigel ajal kätte, kes hiljaks jaääb, on ise süüdi. Kuid kõige olulisem on see samm seetõttu, et säilitame kümnete noorukite elusid, kes õhtuhämaruses jommis peaga autorooli kipuvad.

Pole kuiva seadusega võrreldav

Peaksime rohkem süvenema ka presidendi vabariigi aastapäeva kõne valupunktidesse, millest murettekitavaim on kodune perevägivald. President rõhutas: “Saavad peksa seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.” Tõsi see on, 24. veebruaril kutsuti politsei lähisuhtevägivalla tõttu välja 46 korral. Sageli olid helistajateks lapsed, kes pidid pealt nägema purjus vanemate kaklusi.

Pole ju ilmtingimata kuiva seadust vaja. Eestis on see olnud ja mitte nõukogude ajal. Kuni 1. jaanuarini 1926 oli meil alkoholimüügi kaardisüsteem, mis ennast ei õigustanud. Veelgi hullemini läks USAs. Detsembris 1917 saatis USA Kongress osariikidele kinnitamiseks põhiseaduse 18. täienduse, mis keelas kogu riigi territooriumil joovastavate jookide valmistamise, müümise, transportimise, reklaamimise ning sisse-ja väljaveo. Igat jooki, mis sisaldas alkoholi rohkem kui pool protsenti, ei tohtinud kinkida, vahetada, edasi anda ega ka enda juures pidada. Erand tehti vaid arstirohtudele, kirikuviinadele ja teaduslikeks uuringuteks vajalikele vedelikele.

Ja mis sellest välja tuli? Kohe algas nii legaalne kui ka põrandaalune võitlus: salakaubavedajatega löödi pesuehtsaid lahinguid, kasutati isegi suurtükke ja gaasi. Tapetuid ja haavatuid oli rohkem kui 1861.–1865. aastatel kodusõjas. 1933. aastal tõstis võimas Ameerika alistumise märgiks käed.

Ossinovski on õige asja eest väljas

Ossinovskit on pilatud Gorba nimega. Kuid see on suur eksitus, mida ma võin kinnitada lähtudes otseallikast. Ma olin nõukogudeaegse karskusliikumise kõige kõrgemas otsustuskogus – olin üleliidulise karskusühingu juhatuse presiidiumi liige ja olin seal koos NLKP KK sekretäri ja poliitbüroo liikme Jegor Kuzmitš Ligatšoviga, kes oli Gorbatšovist kuritegevuse ja riigi majanduse valdkonnas tunduvalt kompetentsem. Kuritegevus vohas ja enam kui pooled abielud lagunesid alkoholi tõttu.

Uuringud kinnitasid, et 40% hilisematest joodikutest hakkas alkoholi tarbima 11–13 aasta vanuselt. Eestis tehtud uuring näitas, et 97% vabariigi kooliõpilastest pidas mõõdukat napsitamist täiesti normaalseks, kuid ehk just seetõttu oli 1985. aasta alguses vabariigi narkoloogiateenistuses arvel 20 112 alkoholismihaiget, neist rohkem kui 3000 naist. Igal aastal lisandus tuhat alkohoolikut, neist enamik perekonnainimesed ja parimas töömeheeas. Gorbatšov ei olnud täiskarsklane, Ligatšov oli ja tema alkoholismivastase võitluse argumente oli mul võimalik kuulata. See võitlus oli vajalik, “kuid tuli välja nagu alati”. Ja selle muutsid farsiks kohapealsed juhid. Õnneks Eestis suuri vigu ei tehtud.

On olemas joodikute tõde, karsklaste tõde, alkoholitootjate ja -müüjate tõde, samuti riigijuhtide tõde ja siin tuleb leida tark kompromiss. Kuid seni kuni meie niinimetatud prominendid oma harjumusi ei muuda, ei muutu meie elus midagi. Viina- ja šampuseklaase tõstavad meil igat liiki asjamehed, nii kõige tähtsamad kui ka vähemtähtsad. Õllesummeritele kutsutakse peresid koos rinnalastega. Eeskuju on nakkav ja seetõttu on karskuspropaganda meil väheefektiivne. Jevgeni Ossinovski võitlus on õige ja andku Jumal talle jõudu! Rahvast ja riigijuhte on talle raskem taha saada kui Jumalat.