Sügavalt on juurdunud kuvand, et alkohoolik võib olla ainult pargipingil või põõsa all tühjade pudelite keskel järjekordset peatäit väljamagav räpane inimvare ja et vägijookidega liialdaja on oma hädas ise süüdi, sest tal pole piisavalt tahtejõudu. Need arusaamad takistavad aga abivajajaid oma haigusele abi leidmast.
"Suur osa abivajajatest on tegelikult enesega toimetulevad ja tööl käivad inimesed. Nad võiksid saada abi, aga ühiskonnas juurdunud eelarvamuste tõttu nad kas eitavad või peidavad oma häda," räägib Tallinna ülikooli lektor Esta Kaal. Tema sõnul osa potentsiaalsetest abivajajatest eitab oma haigust, sest ei samasta end rahva seas normiks kujunenud alkohooliku kuvandiga. Kui ikka iga päev poe nurga taga pundunud näo ja räämas välimusega ei joo, siis pole põhjust muretseda.
Teine osa aga Kaalu sõnul küll tunnistab oma alkoholilembust, aga ei julge murest perearstiga rääkida, sest kardab, et haigusloosse tehakse vastav märge ja nad võivad kaotada oma töö. Paljudel puudub ka usk, et sõltlast on ülepea võimalik ravida.
Kommentaarid