Skandinaavias ega Lääne-Euroopas neid ei kohta: aed-roolind, väike-käosulane, tamme-kirjurähn, soo-loorkull. Foto: Remo Savisaar / Vida Press
Reis
25. märts 2017, 04:00

KEVADEL LINDE VAATLEMA (1)

Varu kõvasti kannatust, pane selga soojad riided ja kindlasti pista kotti ka linnumääraja.

"Ehkki lindude ränne käib meil peaaegu aasta läbi, on just kevadine ränne üks põnevamaid. Parim aeg lindude vaatlemiseks on aprill-mai, kui pidevalt saabub uusi ning meilt rändab läbi või teeb rändepeatuse palju põhjapool pesitsevaid linde," räägib ornitoloog Margus Ots.

Skandinaavias ega Lääne-Euroopas neid ei kohta: aed-roolind, väike-käosulane, tamme-kirjurähn, soo-loorkull. Foto: Remo Savisaar / Vida Press

Ornitoloog Margus Otsa sõnul on Eesti tänu oma väga eriilmelisele loodusele äärmiselt liigirikas. Eestis on registreeritud 387 linnuliiki, kellest ligi kolmandik on siiski eksikülalised, keda kohatud vaid üksikud korrad.

Lindude vaatlemiseks ei pea üldse kaugele sõitma." Ka oma kodu läheduses leidub kindlasti mõni järv, lahesopp, üleujutusala, vana park või metsatukk, kus rändel peatuvaid või pesitsevaid linde vaadelda. Isegi oma aias saab väga hästi linde vaadelda," räägib Ots.

Muide, juba neljandat aastat toimub Eesti ornitoloogiaühingu eestvedamisel suvise aialinnupäeviku projekt, mille abil saab iga huviline kõik oma aias kohatud ja pesitsevad linnud päevikusse kanda.

Täiesti rahulikult saab linde vaadelda ka linnades.

"Näiteks Tallinnas on väga hea vaatluskoht Paljassaare, Tartus Raadi kalmistu, Tartu külje all on üks Eesti liigirikkamaid linnualasid – Aardla polder. Ka Pärnu linnas on rannakarjamaale mitu linnuvaatlustorni püstitatud, Haapsalu on lausa keset parimaid linnualasid – promenaadilt avaneb hea vaade Haapsalu Ees- ja Tagalahele," loetleb Ots.

Kevadrändel peatuvate veelindude vaatlemiseks on parimad alad näiteks Matsalu rahvuspark ja Silma looduskaitseala Läänemaal, Häädemeeste-Võiste rannik Pärnumaal, Aardla polder Tartumaal, Räpina polder Põlvamaal.

Saartest tasub sammud seada Hiiumaal Käina lahe ning Saaremaal Kuressaare lahe ja Linnulahe äärde. Eelnimetatud kohtades peatub kevadel tuhandeid, mõnes isegi kümneid tuhandeid linde.

"Põhja-Euroopa parim koht veelindude rände jälgimiseks on Eesti loodenurgas Põõsaspea neem. Aga väga head on ka Ristna nina ja Tahkuna nina Hiiumaal ning Sõrve säär Saaremaal ja Virtsu Läänemaal," teab Ots.

Kõige sobivam aeg linde vaadelda on mõni tund alates päiksetõusust. "Päikesepaistelise ilmaga kütab päike juba kella üheksa paiku nii kõvasti, et õhk maapinna lähedal virvendab ja isegi suhteliselt lähedal olevaid linde ei saa sageli enam määrata. Seetõttu sobib hilistele ärkajatele lindude vaatlemiseks paremini pilves ilm," räägib Margus Ots.

Linde vaadeldes peaks paigal püsima

Algajale linnuvaatlejale soovitab Ots minna esialgu retkele koos kogenud vaatlejaga."Sellisel moel saab kiiresti põhitõed selgeks, et siis omal käel tasapisi edasi õppida," sõnab ta. Samuti soovitab linnuspetsialist hoida silma peal Eesti ornitoloogiaühingu kodulehel, kust leiab infot retkede ja linnuvaatlusürituste kohta.

Linde vaadeldes tasub ühel kohal paigal püsida ja lihtsalt oodata." Tasapisi harjuvad linnud vaatlejaga ja ka esialgu peidus olnud linnud ilmuvad lõpuks nähtavale. Ringi liikudes ja matkates näeb neid kindlasti vähem," räägib Ots.

Paigal seistes kipub aga külm hakkama." Isegi siis, kui mais on päeval sooja juba 20 kraadi, on varahommikul mere ääres palju külmem. Seetõttu on kogenud vaatlejal mere ääres alati korralik talvevarustus kaasas," muigab Ots.

Linnuvaatlus ei nõua erilist varustust ega suuri investeeringuid." Piisab ka odavamast binoklist ja linnumäärajast. Häid linnumäärajaid on ka eesti keeles avaldatud ning leidub nutirakendusi. Peab vaid veidi tahtmist olema," ütleb Ots.

Heade raamatutena nimetab ta Lars Svenssoni, Killian Mullarney ja Dan Zetterströmi "Euroopa ja vahemere maade lindude välimäärajat" ning Jonathan Elphicki ja John Woodwardi raamatut "Linnud".

"Viimasest leiab vaid tavalisemad liigid, aga siis ei lähe algajal kohe pea sassi," märgib Ots.

Neemedel rännet vaadates peaks siiski peale binokli kaasas olema vaatlustoru." Linnud lendavad kaugel ja kalda äärest ei pruugi muidu suurt kedagi näha," tõdeb ta.

Skandinaavias ega Lääne-Euroopas neid ei kohta: aed-roolind, väike-käosulane, tamme-kirjurähn, soo-loorkull. Foto: Vida Press
Skandinaavias ega Lääne-Euroopas neid ei kohta: aed-roolind, väike-käosulane, tamme-kirjurähn, soo-loorkull. Foto: Vida Press
Valge-toonekurg viljapõllul Foto: Teet Malsroos

Linnuhuvilisi käib meil ka välismaalt

Margus Otsa hinnangul on lindude vaatlemine muutumas meil üha populaarsemaks." Ja miks ei peakski see nii olema? Linnud on väga atraktiivsed, neid leidub kõikjal ja neid näeb ka suhteliselt kerge vaevaga," mõtiskleb Ots.

Juba aprilli lõpust võib kogenud linnuvaatleja hõlpsasti märgata päevas sadakond linnuliiki, mais juba rohkemgi."

Suurimate skooride saamiseks on parim aeg mai teisel poolel, kui hiliseimate saabujate (nt aed-roolind, nõlva-lehelind) esimesed isendid on meile juba kohale jõudnud ning kaugemal põhjas pesitsevate liikide (nt suur-laukhani, väikeluik) viimased peatuvad isendid on meil veel paigal," jutustab Margus Ots.

Ta toob välja, et Eestis on ühe kalendripäeva vaatlusrekord 194 linnuliiki. Otsa sõnul armastavad linnuvaatlejad igasuguseid edetabeleid teha ja kõige populaarsemad on neist Eestis kohatud linnuliikide ja kalendriaasta jooksul vaadeldud linnuliikide edetabel.

Tänu liigirikkusele käib Eestis ka palju välismaalasi." Paljud Lääne- ja Põhja-Euroopa linnuvaatlejad on valinud sihtkohaks Eesti, sest meile jääb mitme liigi levila põhja- või läänepiir ning Skandinaavias ja Lääne-Euroopas neid linde ei kohta," selgitab Ots.

"Näiteks on meil valge-toonekure, soo-loorkulli, tamme-kirjurähni, nõmmekiuri, must-lepalinnu ja salutihase levila põhjapiir. Meist lääne pool ei kohta aga aed-roolindu, väike-käosulast ja nõlva-lehelindu."

TULEB VÕI MITTE: Hulk linnuvaatlejaid Lahemaal Natturi küla rannas Eesti esimest ja seni ainsat ruugerüdi ootamas. 18–20 cm pikkune lühikese noka ja kollaste jalgadega ruugerüdi meenutab välimuse poolest tutkast. Foto: Margus Ots