Matkahooajaks jalad korda!

Esmalt tuleb varakult vaadata valmis oma varustus. Tähtis on rõivastus, sest Eestis pole halba ilma, vaid on õige riietus. Kontrollida tuleb, et riided on hooldatud, terved ja õiges mõõdus. Jalanõud peavad olema sisse käidud, õigesti hooldatud ja puhtad.

Jalad

Tasub teha hoolas pediküür: nahk pestud, kuiv, kreemitatud ja liigne sarvkude eemaldatud. Liigse sarvkoe eemaldamiseks kasuta küüneviili, surnud nahapealiskoe või paksendite eemaldamiseks peenikest rasplit. Ettevaatust, liigne raspeldamine võib tekitada kannalõhesid, mis omakorda võivad veritsema hakata.

Tähtis on, et jalgade hooldust ei hakataks tegema vahetult enne väljasõitu. Küüned lõika teravate kääride või küünetangidega ja viili kaks päeva enne rännakut. Seda selleks, et hooldamise käigus vigastatud nahk või sisselõiked jõuaksid tekkinud haavale armkoe peale ehitada. Olgu ka kohe öeldud, et eelpool kirjeldatud ekstreemne olukord on tingitud harvast jalgade hooldusest (üks kord aastas). Jalad vajavad head kreemi. Võimalusel väldi naftasaadustega ehk sünteetiliste lisandainetega kreeme.
Vähem tähtis pole ka võitleja kehamassiindeks. Ilma keerutamata öeldes: jalad ja liigesed on terved, kui võitlejal puuduvad lisakilod ehk kehakaal on tervislikkuse piires.

Mis juhtub, kui jalgu ei hoolda?

Kaevikujalad

Kaevikujalad saadakse, kui hoitakse jalgu pikka aega märjas ja külmas. Haigust tekitavaks külmaks ilmaks sobib täiesti kuni +15 kraadine temperatuur, ei pea olema miinuskraadid.

Sümptomiteks on valu, sügelustunne, tundetus ja paistetus. Jalad võivad olla punased või laigulised või halvemal juhul isegi sinkjasmustad. Väga pika aja (nädalate) jooksul saadakse sügavaid koekahjustusi, mis võib viia gangreeni ja amputatsioonini.

Haigus sai tuntuse ja nime I maailmasõjas kaevikutesse varjunud sõdurite jalahädast. Eestis kohtavad kiirabimeedikud vihmastel sügistalvedel selliseid jalgu kodututel ehk asotsiaalidel.

Soolatüügas

Soolatüügas on viirusest põhjustatud healoomuline nahakasvaja. Tavaliselt üksikuna või harvemal juhul kobaratena jalatallal ja küünevallil tekitavad nad valu. Jalatallal, kuhu langeb koormus, on soolatüügas lame ja kasvab sissepoole. Tüüka ümber tekib valulik kõvastus. Tekkele aitavad kaasa hormonaalsed ja immunoloogilised tegurid ning vanus.
Kuna soolatüügas on viirustekkeline, siis on ta nakkav ega allu tavaliselt kindlale ravile. Vabamüügis leidub ravimeid salitsüülplaastritest kuni pihustiteni, mis on mõeldud soolatüügaste eemaldamiseks vedela lämmastiku meetodil.
Ravi asjus konsulteerige kindlasti apteekri või nahaarstiga, sest teil tuleb valmistuda pikaajaliseks lahinguks haigusetekitajaga.

Konnasilm

Konnasilmi põhjustab liiga väikeste jalanõude kandmine. Kaitseliitlased on kimpus ahju ääres liigselt küpsetatud ehk kivikõvaks kuivatatud nahksaabastega. Samuti on häda põhjustajaks hooldamata saapad.
Esmaabi korras tuleks hõõruvad ja pigistavad saapad välja vahetada. Seejärel tuleb alustada kahe- kuni kolmenädalast ravi. Ravimitest on vabamüügis salitsüülplaastrid või -geelid. Surve vähendamiseks sobivad viltrõngad. Ärge häbenege kuulata apteekri nõuandeid. Infektsiooniohu tõttu ei tohi konnasilmi ise välja lõigata ega eemaldada. Kui ise ravimine ei aita, tuleb pöörduda nahaarsti poole.

Jalaseen

Jalaseen algab peaaegu alati hauduma läinud väikese varba vahest. Kui varbavahehaudumus levib jalatallale ja sügeleb ning esinevad väikesed vesised rakud ja korbad, on põhjust kahtlustada ägedat seennakkust.
Ketendamine võib esineda jalalaba äärtel, nahavoltides ja kandadel. Riskigruppi kuuluvad ka need võitlejad, kes on saanud antibiootikumiravi ja jätnud jalad hooletusse. Haigus on nakkav.
Jalaseene ravimiseks on apteegis müügil ka retseptita ravimid: salvid, kreemid, geelid, pihustid, lahused ning küünepliiatsid.

Küüneseen

Küüneseent võib kahtlustada, kui küüs muutub pruunikaskollaseks ning pehastunuks. Seen levib küüne alla ja lõpuks tuleb küüs lahti. Parem on minna kahtlase küünega kohe nahaarsti juurde, sest väheste sümptomite korral võib küüs raviga peagi paraneda, täielikult haigestunud küüne ravi võib aga kesta aastaid. Kergema küüneseenejuhtumi raviks on olemas käsimüügiravimid. Käest lastud juhtudel kasutatakse sageli retseptiravimeid, mis on kokkuvõttes kallimad. Haigus on nakkav.

Roospõletik võib lõppeda surmaga

Roospõletik võib alguse saada peamiselt kahel juhul: pisitraumast või väljaravimata jalaseenest. Mäletatavasti loob varbavahest alguse saanud seenhaigus bakteritele sobiva keskkonna. Kuri bakter tungib läbi väikese nahadefekti organismi, satub lümfiteedesse ja tekitab põletiku. Roospõletik lööb välja säärel või mujal jalgadel. See on kiiresti suurenev punane, kuumav, valus ja ülespaistetanud laik nahapinnal, millele lisandub kõrge palavik. Roospõletiku tekkepõhjusi võib otsida nii organismi seest kui ka väljastpoolt. Pisik, mis pahandust tekitab, on hästi aktiivne streptokokk.

Pisitrauma kõrval on soodustavaks teguriks ka lümfisoonte ummistus. Hiljem põhjustavad streptokokid ka ise lümfisoonte kahjustust, tekib nn suletud ring ja roos hakkab sageli korduma. Nahaalune lümfipais põhjustab naha pinguloleku tunnet, sügelemist ja valu. Kaasub kõrge palavik külmavärinate ja peavaluga. Roospõletik ei tee vahet vanusel. See on ohtlik haigus ja abi hilinemise korral võib haige ka surra. Hoiatuseks lisame veel, et roospõletiku tekkimisele aitab kaasa stress.

Levinuim jalahäda – vill

Vill on hõõrdunud koht nahal, mis tekib äkilise või pikaajalise hõõrdumise tagajärjel. Füüsilise hõõrdumise ja liigse surve tagajärjel kahjustunud erinevad nahakihid on vastuvõtlikud ravi vajavale nahapõletikule, mille tunnuseks on naha punetus. Villipiirkond on valuline ja see seab piirid liikumisele.
Kõikjal Eestis koormusretkedel osalevad kaitseliitlased tunnevad mitmeid maakeelsete nimetustega villiliike: vesivill, mille sees olev koemahl koosneb peamiselt veest; verivill, mille sees on väiksema veresoone kahjustusest tekkinud veri (sisuliselt on tegemist väikese sisemise verejooksuga) ja lõpetuseks survevill, mis on mastaapne (varbasuurusest tallapinnast kuni kogu jalatalla suuruseni) ja täidetud roosaka vedelikuga. Sellise villi ilmnemisel on soovitus matk katkestada.

Kuidas hoida ära villi teket?

Esiteks vali oma jala kuju arvestav jalanõu ehk õige liistuga saabas. Varustuselaost väljastatavate saabaste hulgast on samuti võimalik valida. Kindlasti keelduge väga parajast jalanõust, mis paksema sokiga kitsaks jääb. Olgu öeldud, et kitsa saapa venitamisprotseduurid ei anna soovitud tulemust. Kui võitleja jalg on erilise kujuga, tuleb nahksaapale läheneda personaalselt-spetsiifiliselt, kingsepa või sadulsepa näpunäidete järgi. Ehk siis: saapale tuleb anda õige jalakuju. Kulunud tallaga (lääpakõnnitud) saapad soodustavad villide teket.

Teiseks vali õiged sokid. Universaallahenduseks oleks 100% puuvillane sokk, aga arvestades ilmastikuolusid on vaja kombineerida eri liiki sokke või hankida sokid konkreetseks tegevuseks. Parima tulemuse annavad soojapidavad ja vetthülgavad peenvillased sokid (parim on alpakavill). Täpsemad soovitused saad igalt endast lugupidava matkapoe müüjalt.
Kokkuvõtlikult: õige kaitseliitlane ei kasuta rännakul täissünteetilisi sokke, sest vastane leiaks ta metsa alt üles ainuüksi lõhna järgi. Kui jalad juba lõhnavad ehk maakeeli haisevad, on tegemist jalgade rämeda väärkohtlemisega ehk tagumine aeg on jalgu hooldama hakata. Sünteetilise soki kandja peab oma jalgu hooldama iga 2 tunni järel.
Kolmandaks, nagu eelpool juba räägitud, hoolda oma jalgu regulaarselt iga päev!

Villide teket võib ära hoida ka villipulga abiga. Lisaks teibivad kogenumad koormusmatkajad oma jalad enne retke ära. Teipides tuleb arvestada ka oma keha asendit. Kehaasendit mõjutab peamiselt kandam, mis teile antakse.
Liikumisel olev kehaasend muudab survepunkte jala tallal. Näiteks tavaliselt teil ville ei teki, aga kui te võtate selga 20–30kilose koti, tekivad need juba esimesel kilomeetril. Nüüd tasub vaadata peeglisse ja korrigeerida kandami kinnitusrihmu, et keha oleks käies võimalikult püstises asendis (väike, kuni 10kraadine ehk „frakikandja“ ettekalle on normaalne).

Kui villid on juba tekkinud, tuleb neid hooldada. Esmalt pese jalad puhtaks ja puhasta villi piirkond antiseptikuga (haavade korral soovitame kasutada ilma alkoholita puhastusvahendit) ning pane villi piirkonnale eelnevalt ettevalmistatud hüdrokolloidplaaster.

Plaastri kokkupuutel villieritisega moodustab hüdrokolloidmass nahka kaitsva ja taastava geeli. Geel kaitseb villi edasise surve ja hõõrdumise eest – see on nagu teine nahk, mis jääb villile seniks, kuni ise ära tuleb. Lisaks võid plaastri omakorda katta hästiliimuva riideplaastriga. Pane jalga puhtad sokid ja võimalusel kuivad saapad. Juhul, kui viimane pole võimalik, eemalda saapa seest mustus ja sodi.

Terved jalad tagavad terve pildi. Jalad viivad teid tippu. Olgu see kinnitatud kuningas Hammurapi (18. saj e. Kr) ajal kivisse rajutud sõnadega: "Tahad olla ilus – jookse! Tahad olla tark – jookse! Tahad olla tugev – jookse!"

Kommentaar:

Tanel Järvet ,
Põhja kompanii KÜ, Utria dessandi 2017 võitjameeskonna liige

Tallinna maleva Põhja kompaniis on tugev mentorlusprogramm, kus kogenud võitlejad ja instruktorid jagavad kaasvõitlejatele sõduritarkusi. Kevad algab Scoutsrännakuga ja mais toimub Kevadtorm.
Et kaitseliitlased tuleksid sealt tagasi tervelt, korraldasid Põhja kompanii meditsiinijao liikmed praktilise jalgade tervise töötoa, millest on kasu kõigile kaitseliitlastele, matkajatele ja sportlastele.
Meie kompanii patrullvõistluste tiimi kogemus aastatest 2001–2017 kõneleb, et kuivadele jalgadele ei teki ville. Tähtsaim on tegeleda sellega, et saabas ei läheks seest niiskeks. Vesi jõuab saapasse ka ülevalt säärt mööda või siis saabas vettib läbi.
Goretexist saabas ja hüüdlause "Vesi sisse, vesi välja" sobib seal, kus saab vahepeal mööda teed käia. Olla sügisel, talvel või varakevadel maastikul kasvõi pool tundi märgade saabastega ei ole hea tunne.  Säärt mööda allavalguva niiskuse ärahoidmiseks peaks leiutama ümber sääre näiteks Mefixist "krae" (mis aga niiskusega kipub lahti tulema).