Adik Levin | Kas puhas sport on võimalik? (10)

Süüdistused põhinesid endise Venemaa Antidopingu Agentuuri juhi Grigori Rotšenkovi, kergejõustiklase Julia Stepanova ja tema abikaasa tunnistustel. Loomulikult olid süüdistused väga tõsised – et meie naaberriik toetab dopingu kasutamist. Kui see nii on, väärib asi tõepoolest taunimist. Mind aga paneb imestama ametist vallandatud Rotšenkov, kes oli selle riigi toetatud dopinguskeemi juures. Ta pages USAsse, kus tänutäheks oma tunnistustele Venemaa vastu võimaldati tal töötada uuesti labori juhina.

Astmaatikud tipus

Maailma sport seisis järjekordse kollapsi ees, kui oleks kordunud 1980ndad, kui nurjusid nii Moskva kui ka Los Angelese olümpiamängud. Vahe oli aga ainult selles, et tänapäeval oleks jäänud olümpiamängudest eemale ainult Venemaa. See on hea, et Venemaa nõustus kriitikaga ega paugutanud uksi, vaid otsis ja otsib lahendusi nii ROKi kui ka WADAga, kuidas lahendada oma riigis dopingu probleemi.

Ebaobjektiivne oli see, et Venemaa kõik paraolümplased jäid oma olümpiamängudest eemale  sellest hoolimata, kas nad olid seotud dopingutarvitamisega või mitte. Selline käitumine paraolümplaste suhtes oli pehmelt öeldes ebainimlik, kui mitte räige inimõiguste rikkumine.

Olen kindel, et järgmine riik, kes võetakse luubi alla, on Hiina. Siiamaani jääb arusaamatuks, kuidas nad Pekingi olümpiamängudel nii palju medaleid võitsid. Millal aga jõutakse maailma kõige võimsama riigi dopinguprobleemide juurde, on muidugi suur küsimus, sest lõviosa WADA  funktsionääre on Põhja-Ameerika mandrilt. Näiteks WADA komisjonides on 17 USA, 12 Kanada, 11 Itaalia ja Prantsusmaa, 8 Šveitsi, 7 Inglismaa ja Saksamaa kõrget ametnikku. Suur Hiina on esindatud kahe inimesega ja Venemaalt pole ühtegi esindajat. Väita, et dopingusaagas ei ole poliitikat, on loomulikult naiivne. Kahjuks on ka tippsport läbi põimunud poliitikaga ja see on objektiivne reaalsus.

Tegelikult on võitlus dopingu vastu sattunud väga raskesse seisu. Tippsportlased on praegu olukorras, kus puhtad sportlased võistlevad konkurentidega, kellel WADA ametlikult lubab kasutada keelatud ravimeid. Nii juhtuski, et üks maailma paremaid meessuusatajaid Martin Johnsrud Sundby kasutas astmaravimit, karistus oli aga minimaalne või tegelikult seda peaaegu ei olnudki. Huvitav, miks just Norra suusakoondisesse on kokku korjatud nii palju astmahaigeid? Olen kirjutanud kunagi ka sellest, et astmahaigetele peaks tulevikus tegema oma võistlused, sest mõnel suusatajal, kes tarvitab astmaravimeid, on tänu neile eelised.

Kurioosne seis on ka maailma naistennisistide seas. Maria Šarapova sai pikaks ajaks võistluskeelu, sest oli kasutanud ravimit Mildronate. See preparaat lülitati keelatud ainete sekka eelmise aasta algul. Tennisist seletas, et ta ei teadnud sellisest infost midagi. Seda ainet toodab meie lõunanaabri Läti firma Grindeks. Huvitav on aga see, et umbes sama toimega preparaat on Ameerika mandril lubatud. Kuna Mildronate on väga populaarne Euroopas ja eriti Ida-Euroopa riikides, siis jääb mulje, et Ameerika mandri farmakoloogiline lobi suutis lülitada Ida-Euroopa preparaadi keelatud ainete sekka. Imelik on ka see, et enne keelamist ei pidanud WADA vajalikuks tõenduspõhiselt uurida, kui kaua see preparaat võib olla inimese organismis. Paljud sportlased sattusid keelu alla. Hiljem hakati keelde tühistama, seda tehti ka Šarapovaga.

Sihilik sokutamine

Paradoksaalne on seegi, et WADA loal võib sportlane manustada anaboolseid hormoone ja psühhotroopseid aineid. Selleks, et saada WADAlt luba, peab olema arsti soovitus kasutada neid tervisele kahjulikke preparaate. See on tegelikult ere näide WADA kahepalgelisuse kohta. WADA loal kasutas preparaate Serena Williams, maailma tennise kauaaegne ja praegune esireket. Vaatasin Williamsi fotot, mis oli tehtud 12 aastat tagasi ja praegu. Seal on raske ära tunda seda sportlast. Venemaa naistekoondise peatreener on öelnud, et tema hoolealused mängivad tennist meestega. Selle peale tal ei lubatud olla võistlustel ja juhendada oma alluvaid mängu ajal. Tegelikult tal oli ju õigus. Arstina jääb mulle arusaamatuks, miks arstid  lubasid Williamsil neid preparaate kasutada, sest need on noore inimese tervisele väga kahjulikud.

Tekib küsimus, kuidas lubab WADA, kelle ülesandeks on võidelda puhta spordi eest, kasutada selliseid tervisele kahjulikke preparaate. Kas see ei ole pehmelt öeldes ebaeetiline?

Veel ühel dopinguga seotud probleemil tahaks peatuda. Meie tubli Kristina Šmigun-Vähi olümpiavõitudest on möödunud üle kümne aasta. Küll ei tahaks olla tema nahas. Kurioosne  on see, et meditsiin, sealhulgas ka laboratoorsed meetodid, arenevad ja need võimalused, mis olid veel kümme aastat tagasi, on kõvasti arenenud. See, mida ei suudetud kindlaks teha kümme aastat tagasi, on nüüd võimalik ja seepärast on tippsportlase elu tehtud nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt väga raskeks. Kui sportlane pole teadlikult kasutanud keelatud aineid, siis ei ole välistatud, et ta on näiteks taastumiseks kasutanud toidulisandeid. Minu arust võiks uurimise olla piiriks üks olümpiatsükkel. Kui nelja aasta jooksul ei ole sportlase analüüsides midagi leitud, peaks klaperjaht sportlase suhtes lõppema.

Elu tippspordis on kujunenud väga raskeks. Olla nõndanimetatud puhas sportlane ei tähenda veel üldse seda, et sa ise teadlikult ei kasuta dopingupreparaate. Võib ju puistata dopingupreparaate nii toidu kui ka vee sisse, sellepärast paljud tippsportlased sõidavad võistlustele oma veepudelitega ja kontrollivad toiduvalmistamist köögis. Kui laps hakkab tegelema spordiga ja mõne aja pärast hakkab mõtlema tippspordile, siis on perekonnal treeneritega vaja teha head koostööd ja koolitada oma last, et ta ei satuks dopingu ohvriks, kuna sport peab olema ju puhas.