Lapsed

Kuidas mõõta väga väikese lapse valu? 

Piret Pappel, 13. mai 2017, 04:00
ELEKTROODID LEIDSID VALUAISTINGU: Oxfordi ülikooli teadlased kasutasid beebide valureaktsiooni uurimiseks peanaha pinnale pandavaid elektroode, mis püüavad kinni närvirakkudes tekkivad elektrilained ja joonistavad neist graafiku. Valuga kaasnes sageli iseloomulik muster. Foto: Oxfordi Ülikool / Youtube
Vastsündinu soove on keeruline mõista. Nutuhoog võib tähendada nii nälga, janu kui ka lihtsalt ebamugavustunnet. Sama raske on mõista, kas beebil on parasjagu valus. Kogenud arstid jälgivad tittede näoilmeid, kuid alati ei pruugi grimassitav laps valus vaevelda. Inglismaa Oxfordi ülikooli neuroteadlaste värske uuring annab lootust, et tulevikus võib arstide käsutuses olla tõhusam meetod.

Uuringus, mille tulemused avaldati äsja ajakirjas Science Translational Medicine, võeti appi juba aastakümneid kasutuses olnud elektroentsefalograafia ehk EEG. Keeruka nimega meetod tähendab seda, et peanaha pinnale pannakse elektroodid, mis püüavad kinni närvirakkudes tekkivad elektrilained ja joonistavad neist graafiku. Nii saab ­uurida ajus olevat loomulikku bioloogilist elektriaktiivsust.

Samal teemal

Oxfordi ülikooli teadlane Rebeccah Slater ja tema kaastöötajad uurisid vastsündinuid, kelle vanus jäi kahe ja viie päeva vahele. Lastel võeti kannast vereproov või koputati neile jala peale. Samal ajal jälgiti nende ajus toimuvat EEG-aparaadiga. Selgus, et üks elektroodidest, mida närviarstid tunnevad Cz-elektroodi ehk vertekselektroodina, registreeris pärast valu tekitamist sekundi murdosa jooksul signaaligraafikul iseloomuliku jõnksu. Seda ei tekkinud, kui last lihtsalt jalast puudutati. Ka vali müra ega vilkuv valgus ei kutsunud sama reaktsiooni esile.

Kõik lapsed ei reageeri samamoodi

Sama katse tehti ka kolme-nelja nädala vanuste lastega ja selgus, et kui vereproovi võtmise ajaks oli beebi jalale määritud valuvaigistavat ravimit, siis valuga kaasnev ajulainete muster kadus. Slateri sõnul pole praegu teada, kas sarnane nähtus esineb ka väga enneaegsetel lastel. 34.–36. rasedusnädalal sündinud enneaegsete laste aju reageeris igatahes valule samamoodi kui ajalistel vastsündinutel.

Haiglas ei saa seda meetodit veel valu hindamiseks kasutada. Sugugi mitte kõik lapsed ei reageerinud valule samamoodi. Tervelt kümnel 28 vastsündinust, kel kannast verd võeti, ei esinenud EEG-signaalides valule viitavat mustrit. Samuti tekitasid segadust tittede näoilmed. Enamikul lastest, kelle grimassid viitasid vereproovi võtmise ajal valule, tekkis ajus valumuster. Nelja lapse EEG ei näidanud samas midagi. Pooltel beebidel, kelle näoilme vereproovi ajal üldse ei muutunud, oli valule viitav joon EEG-graafikul samas olemas. Seetõttu oletavad uurijad, et tulevikus on mõistlik otsida valutunnuseid nii ajust kui ka käitumisest korraga.

Tartu ülikooli kliinikumi neonatoloogia osakonna juhataja dotsent Heili Varendi kinnitab, et kõigile, ka tervetele vastsündinutele, tehakse paar valulikku protseduuri. "Esimene on K-vitamiini süst, mis tehakse kohe pärast sündi. Lisaks võetakse kõigilt teisel-kolmandal elupäeval vähemalt üks vereproov, et avastada võimalikult vara kilpnäärme alatalitlust või ainevahetushaigusi. Seda on vaja, et kindlaks teha ja ära hoida neid seisundeid, mis ohustavad lapse arengut."

Valu tugevuse hindamine on vastsündinute puhul tõesti ülimalt keeruline. "Vastsündinu ei väljenda sõnadega oma tundeid ja emotsioone. Vastsündinud nutavad sageli, põhjuseks võib olla nälg, üleväsimus, üksindus või valu. Lapse valutunde intensiivsust hinnatakse enamasti, jälgides nii tema näoilmet, nuttu kui ka liigutusi," loetleb doktor Varendi.

Pidev valu võib jätta eluks ajaks jälje

"Haigete laste jaoks, kellele tuleb teha korduvaid valusaid protseduure, on välja töötatud valu mõõtmisskaalad, kus mõõdetakse ka südame löögisagedust, hingamist ja teisi näitajaid. Titale ei saa selgitada, et me peame sinult vereproovi võtma või tegema süsti, et see on väike mesilasesuts ja teeb pisut valu, aga läheb ruttu mööda ja ununeb. Ka enne tavalist vereproovi võtmist antakse vastsündinule hea tavana valuvaigistamiseks väikeses koguses kanget glükoosi ja/või pannakse laps ema rinnale, mis last rahustab. Kas see ka tegelikult valu ära võtab või ainult vähendab nähtavat valureaktsiooni, pole teada. Näeme, et lapse valuväljendus on väiksem, kuid ei tea, kas ta tegelikult tunneb valu või ei."

Lastearsti sõnul kandub valuimpulss algul seljaajusse, kus selle intensiivsust moduleeritakse. Edasi levib see suuraju koorde. Viimasel aastakümnel on tehtud uuringuid, kus on mõõdetud, kuidas muutub valu ajal peaaju piirkondade verevarustus ja hapnikutarbimine. Selleks saab kasutada näiteks funktsionaalset magnetresonantstomograafiat ehk ajukuvamist (fMRI) ja lähiinfrapuna spektroskoopiat (NIRS). "Uuringumeetodiga, mille inglased avastasid, oleks hea hinnata praeguste valu peegeldavate skaalade väärtusi ning igapäevaselt kasutatavate valuvaigistite ja tuimastavate salvide tegelikku efektiivsust ajukoorde jõudva valuimpulsi mõõtmise kaudu. EEG-laadset aparaati ei saa ilmselt kasutada igapäevases haiglatöös, kui lapsele tehakse lühiajalist valu põhjustavaid protseduure ja kui me saame teda kiiresti rahustada. Oluline oleks mõõta valu tegelikku ulatust haigetel vastsündinutel ja imikutel, kes vajavad korduvaid süsteid, vereproovide võtmist, kanüüle ja operatsioone," arvab Varendi.

Tänapäeval kasutatakse valuvaigistamise heade tavadena eri meetodeid ning valu ja ebamugavustunde leevendamiseks pruugitakse ka ravimeid, sest pidev valu on siiski ohtlik ja jätab oma jälje. Varendi kinnitusel programmeerib varase lapseea krooniline valustress inimese kogu eluks kergemini stressile reageerima.