TÖÖL: Sünnipäeva eel on Arvo Kukumägi Manfred Vainokivi filmi «Kuidas ma vene riiki varastasin» võttel Viimsis. Ekraanile peaks see jõudma 2013. aasta lõpus.Foto: STANISLAV MOSHKOV
Inimesed
16. mai 2017, 20:26

RETRO | Arvo Kukumägi: "Oma südames olen ma tegelikult alati otsinud kodurahu ja paiksust."

Pea neli aastat tagasi, päev enne oma juubelit, rääkis Arvo Kukumägi, et 70 aastat vanaks on vaja saada. Plaane oli palju, ja tahet. Avaldame Arvo Kukumäe 08.08.2013 peetud vestluse Katrin Lustiga uuesti, kui Kukut enam ei ole.

"Eesti rahvas arvab, et ma näen välja ja saan 70, võib-olla isegi 80. Tegelikult saan ma 55 ja tahaksin väga oma suurele iidolile Keith Richardsile kunagi järele jõuda – Keith saab detsembris 70. Minul on sinnani veel pikk teekond," arutleb filminäitleja Arvo Kukumägi oma koduköögis reedel saabuva juubeli eel.

Miks just Keith Richards Rolling Stonesist?

Olen tema elulooraamatut viimasel ajal lugenud nagu piiblit. Meil on temaga väga palju ühist. Oleme mõlemad elanud sarnaselt – lõõmavalt ja lagastavalt. On olnud naisi, joomist... Kõike.

Sa kindlasti tead, et näed temaga ka sarnane välja? Kas see stiil on juhuslik või mõneti plaanitud?

Ei ole ma midagi planeerinud. Lihtsalt ma ise tunnen, et oleme mõneti hingesugulased, kuigi ma pole temaga kunagi elus kohtunud.

Kas sind häirib see lõõmav ja lagastav kuulsus?

Mind ei huvita, mida teised minust arvavad. Ma tean, mida ma väärt olen ja ma ei ole väärt ainult püksinööpi.

Paljud eestlased arvavad minust halvasti. Neid ei ole vaja kaugelt otsida. Kadetsejaid ja õelutsejaid liigub siin riigis iga nurga peal. Kui kodus peeretad, siis kogu küla räägib juba, et sa s**ttusid püksi. Nii on. Aga need jutud ei huvita mind. Pole kunagi huvitanud ja seetõttu ei pööra ma neile ka tähelepanu. Mina olen nagu olen.

Nii et kogu selle 55 aasta jooksul oled sa eelkõige iseendaks jäänud?

Jah, seda nimetatakse nüüd minu imagoks. Tegelikult olengi see lihtsalt mina.

Naistel on sinu elus alati suur roll olnud. Sul olevat neid olnud lausa jalaga segada. Ometi teavad vist vähesed, et viimased kaheksa aastat oled sa truu olnud ainult ühele naisele. Kas truuks saamine oli sinu jaoks raske samm või hakkad sa lihtsalt vanaks jääma?

(Kuku hakkab poisilikult itsitama.) Oma südames olen ma tegelikult alati otsinud kodurahu ja paiksust, aga elu ei ole selline, nagu me plaanime ja nõnda tuleb elus kõike ette. Hetkel tunnen ma tõesti, et tahan elu lõpuni ainult ühe naisega olla ja see on minu Marit. Kui sa leiad selle õige, siis sa tunned ta ära. Ja kui armastus on suurepärane ja suhtes pole millestki puudu, siis miks otsida midagi mujalt! See, et naiste rohkuses peitub õnn, on ülimalt vale suhtumine. Kui sul on hea suhe, siis ei ole elus suuremat õnnetunnet.

Aga mis oli enne Maritiga kohtumist?

Enne seda oli õudne enda lõhkumine. Kaheksa pruuti korraga – ega see ei ole naljaasi! (Naerab nohisedes ja enda ette maha vaadates. Korra kehitab omaette ka õlgu.)

Mis tunne on käia kaheksa pruudiga ühekorraga?

Need naised sõid minust lihtsalt läbi. Ma ei olnud õnnelik. Talvel pidin Viru tänaval kõndides mitu suusamütsi kaasa võtma ja neid vahetama, et naised mind tänaval ära ei tunneks. Selline elu oli koormav!

Aga naistele meeldid sa endiselt?

Paljudel on raske aru saada, mida need naised minus näevad, aga midagi nad näevad. Seksapiilsus on vist see õige sõna. Ja mina näen naistes ka seksapiilsust, see köidab mind siiani. Vahel tahaks ikka noorel hirvel kõrvust kinni võtta ja ta verest tühjaks imeda. Hommikul siis suu pohlaokstega puhtaks pühkida ja oma teed minna... (Mõtleb hetke) Aga nüüd ma olen tõesti vanem. Oskan end paremini taltsutada ning tean, et see kõik ei ole väärt päris armastust lõhkuma. Seda päris tunnet on tegelikult elus väga raske leida.

Kas vastab tõele linnalegend, et sa pidid Anne Veesaarega abielluma?

Jah, pidin küll, aga ma magasin sisse selle perbüroo aja, mis meil kinni oli pandud. Annekene ootas mind seal, aga mind ei tulnud...

On ta sinu peale sellepärast siiani pahane?

Ei ole. Me oleme siiani head sõbrad. Kui ma haige olin, tegi Anne mulle teed ja moosisaia.

Millele sa oma sünnipäeva eel mõtled? On sul veel täitumata unistusi?

Muidugi on! Tahan edasi teha oma teatrit Kukun Ikka. Ja oma kinokooli luua. Ideid on palju. 70 on vaja saada.

Mis on teatri- ja filminäitleja vahe? Sind tuntakse ju eelkõige kui filminäitlejat. Mis on sinul, mida teatrinäitlejal näiteks pole?

Teater on tegelikult raskem. Sa pead kogu tüki korraga maha mängima. Kinos on vaja plahvatushetke. Et sa põled kogu rolli läbi hetkel, kui kaamera tööle läheb. Kõik toimub ühes ainsas momendis. See on teistmoodi anne.

Välismaalased vaatasid sinu filmi "Mina jään ellu" ja ütlesid, et film oli kehv, aga näitlejatöö suurepärane. Oli see siis tõetruu dokumentalistika või mängisid sa seal kedagi?

Kanadas olid mingid režissöörid tõesti nii öelnud. Hahaa! Eks seal oli ühte ja teist. Ma olen näitleja – muidugi mängin ma kaasa. Aga eks seal oli ikka ka päris palju mind ennast.

Tegi see film sulle pikas perspektiivis rohkem kahju kui kasu? Ma pean silmas sinu imagot. Näitasid seal end ju kui inimest, kes võitleb kaugelearenenud alkoholismiga?

Pigem ikka kasu. Eelkõige õppisin ma selle filmi kaudu iseennast kõrvalt nägema – see oli mõneti šokeeriv ja ehmatav, aga samas ka väga õpetlik. Paljud inimesed leidsid selle filmi kaudu tegelikult tee minuni ja iseendani. Üks noor mees kinkis mulle näiteks uhiuue vinge maastikujalgratta, sest läbi minu filmi oli ta hakanud mõistma oma varalahkunud isa, kes oli samuti olnud alkohoolik. Ta sai aru, et alkoholism on haigus ja tundis, et ta oli oma isa suhtes olnud ebaõiglane. Ta tahtis mind aidata, et ma hakkaksin tegema sporti ja saaksin end korda.

Tegelikult on Eestis palju alkoholismi küüsi langenud inimesi ja minu film ei olnud šokeeriv mitte oma olemuses, vaid julguses näidata end ausas valguses. Paljud inimesed ja nende perekonnad elavad samasugust elu, aga nad ei julge sellega välja tulla.

Kuidas on sinu suhe alkoholiga praegu?

Mis ta on... Saatanaga ei ole mõtet võidelda. Ta on selleks liiga vägev. Kui ta tuleb külla, siis ta tuleb. Nii ongi.

Mis on olnud sinu elu kõige tähtsam hetk?

Kui ma ronisin isakodus Setumaal maja katusele ning nägin Pihkva ja Petseri tulesid. Sellel hetkel ma teadsin, et tahan pääseda laia maailma ja see on mul läbi juhuste ja saatuse ka õnnestunud.

Surmahirmu pole sul kunagi olnud?

Ükskord oli. Siis, kui me jäime koos ühe Gorki filmistuudio näitlejaga Valgel merel hätta. Seal kerkib torm minutitega ja ühel hetkel võitlesime kuuemeetriste lainetega. Paadi mootor ütles üles ja lõpuks hulpisime mingile väikesele saarele. Oli külmumisoht ja läbimärjalt ronisime teineteise peale nagu peded, et sooja hoida ja mitte ära surra. Kui torm vaibus, saime kuidagi teisele kaldale, kus vene tuukrid meid leidsid ja piiritusega sisse määrisid. Tormi käes olime seal üksikul saarel terve öö. Kui korraga niimoodi surmaga silmitsi seisad, siis on raske väiksemaid asju karta.

Aga seda, et tervis üles ütleb, pole sa kartnud? Põdesid ju talvel rasket seljahaigust ja olid mitmeid kuid haiglas...

Selg pole veel korras, aga paranemine pole kaugel. Ma olen noorest peast palju sporti teinud. Ma olen vastupidav.

Mis on sinu plussid ja miinused?

Ma olen aus ja vastutulelik. Suurim miinus on keevaverelisus. Ma võin lüüa seal, kus seda vaja pole.

Sul on neli last. Oled sa olnud hea isa?

(Mõtleb.) Ei ole, aga ma olen õpetanud neile asju ja tõekspidamisi, mida kelleltki teiselt ei saa.

Mis on sinu jaoks elus kõige tähtsam?

Head sõbrad. Ilma nendeta ei saa elus hakkama. Sõbrad on minu jaoks kõik. Õnneks on mu sõbrad mind hoidnud!

Aga kelle seas sa reedel sünnipäeva pead?

Mingit pidu pole ma sel aastal plaaninud. Sünnipäeva pean iseenda seltsis. Ma saan endaga hästi läbi.

"Kukuga on hea olla!"

Marit Meri, elukaaslane: "Raskemat varianti kui Kuku annab vist maa pealt otsida. Ometi pean ma tema kiituseks ütlema, et tal on palju häid omadusi. Ta on küll ettearvamatu, aga samas väga järjekindel. Mulle meeldib Kuku juures see, et ta peab lugu kellast ja on alati väga täpne. Tal on väga palju häid ja toredaid sõpru ja mul on hea meel, et saan olla osa sellest meeldivast seltskonnast.

Tänu Kukule on ka minu ellu tulnud palju uusi ja huvitavaid inimesi. Kuku suurima plussina pean esile tooma eelkõige selle, et temaga on väga tore koos olla ja teha ükskõik mida: ehitada vanast uut, marjul käia ja niisama olla. Seda on võib-olla raske teistel uskuda, aga temaga on tõesti väga mõnus aega veeta. Selles osas on ta suurepärane elukaaslane ja ma ei tahaks, et see kunagi lõpeks.

Kuku naistemehe kuulsus ei häiri mind ja pole olnud probleemiks ka meie suhte alguses. Mul on hea meel, et ma ei ole ainus, kellele temasugune raske variant meeldib (naerab). Ma mõneti isegi mõistan, miks ta naistele väga meeldib ja selles osas pole ka mina erand.

Kuku suurim fenomen on ilmselt tema salapära. Ta jätab küll alati väga ausa ja otsekohese mulje, aga samas ei ava ta end kunagi üdini. Ilmselt see ongi see, mis köidab temaga seoses nii filmilinal kui naiste seas – tema salapära ja omanäolisus."