Terviseuudised

Südame kutsel ajakirjanikust kiirabiõeks: "Iga õpitud eriala tasub end ära!" 

Silja Paavle, 23. mai 2017 16:15
Ketlin Beljaev kiirabi õppepäeval elustamist õppimas. Foto: Elmo Riig
"Tahtsin arstiteaduskonda minna, aga siin ma nüüd olen," tutvustas Ketlin Beljaev end aastate eest Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna rebastepeol kaaslastele. Oma unistusi ta aga ei jätnud ja nüüdseks on kõrgharidusega ajakirjanikust saanud ka diplomeeritud meditsiiniõde.

Nii kaua, kui Ketlin Beljaev (32) end mäletab, on ta tahtnud tööle minna kiirabisse. Lapsena oli tema lemmiksaade kiirabi argitegemisi tutvustanud „112“ ja igal võimalikul juhul oli ta ninapidi üle 20 aasta Viljandi kiirabis töötanud ema tegemiste juures.

Kui oli aeg eriala valida, tahtis Ketlin astuda Tartu ülikooli arstiteaduskonda. "Aga sinna ei olegi nii lihtne sisse saada," teab ta nüüd. Juba siis oleks ta võinud minna õeks õppima, kuid jäi kuulama teiste arvamusi, mis õeõpet ei väärtustanud, ning astus hoopis ajakirjandusosakonda.

Samal teemal

"Koolis loeti mu kirjandeid alati klassile ette ja arvasin, et ju mul on selle asja peale natuke annet. Lõpukirjandi eest saadud 95 punkti andsid ka kindlust juurde," meenutab naine valiku tagamaid. Pärast bakalaureuseastme lõpetamist jätkas ta õpinguid magistrantuuris ning asus tööle Tartu Postimehe reporterina.

Lapse kõrvalt õppimine pakkus vaheldust

Tööelu kiskus Ketlini ajakirjandusõpingutest eemale, kuid pakkus järgmise sammuna võimaluse astuda oma unistuste valdkonnale lähemale – Ketlinist sai ajalehe Meditsiiniuudised ning oma kunagise lemmiksaate "112" toimetaja. Kui saade 2009. aastal teleekraanilt kadus, oli Ketlin endas kindel: ta täidab oma ammuse unistuse.

"Eks kasvasin nende aastatega suuremaks ja hakkasin iseennast kuulama,"  kommenteerib ta oma toonast elumuutust nüüd. 25aastasest diplomeeritud ajakirjanikust sai Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudeng.

Ketlin meenutab, et esialgu oli koolis õppimine senise tööeluga võrreldes mõnus puhkus. Teise kursuse alguses sündis tal aga poeg Raido ja siis läks tõeliseks mölluks. Noor ema õppis teooriat kodus ning osales koolis vaid praktikatundides.

"Aega planeerida oli küll keeruline, aga ma ei tahtnud kooli pooleli ka jätta, sest olin ju seal alustamist niigi edasi lükanud," ütleb Ketlin. Ka pakkus õppimine tänuväärset vaheldust, andes võimaluse aeg-ajalt korraks koduste askelduste ringist välja pääseda. "Muidugi õnnestus see ainult tänu tugigrupile," on Ketlin veel tagantjärelegi tänulik kõigile lähedastele.

Pärast lõpuaktust näitas ta paarile õppejõule oma väikest ringi sibavat cum laudet. "Hinnete poolest olekski olnud lootust cum laudeni jõuda, aga nii palju energiat, et lapse kõrvalt ekstra selle nimel pingutada, mul ei jätkunud," sõnab ta.

Ketlin tõdeb, et teist korda kõrgkoolis õppida oli mõnevõrra lihtsam: tal oli ajakirjandusõpingute ajast olemas iseseisva töö oskus ja ka kirjalike tööde vormistamine läks tal kogemusteta kursusekaaslastega võrreldes märksa hõlpsamalt.

Et meditsiiniõpinguid alustades oli Ketlinil juba olemas ka mõningane elukogemus, vaatas ta ühiskonda veidi kriitilisemalt, kui seal koolis harjutud oli. Näiteks kirjutas ta kooli lõpuaktuseks laulu, mille sõnumiks oli, et kui soome keel selgeks saab, hüljatakse Eesti.

Laulu "Ärkamise aeg" viisil kõlanud pala algas sõnadega: “Veri siin seisma jäi …”. Ja kuigi päev enne aktust arvasid õppejõud, et seda aktusel esitada ei sobi, sai etteaste sõjakooli poiste abiga siiski teoks.

Ketlin Eestist äramineku mõtteid ei mõlguta, kaugel sellest: naine töötab mõlemal õpitud erialal ühekorraga. Ketlini kirjutisi leiab Viljandimaa ajalehe Sakala veergudelt ning kuuel-seitsmel päeval kuus on ta Tartu kiirabi Viljandi baasis ametis õena.

"Kiirabis kutsutakse mind Püstolreporteriks ja Sakalas Pättajakirjanikuks, mõlemal pool peetakse minu elukutsevalikut päris ekstreemseks,” naerab asjaosaline ise. "Olen pidanud palju aru andma, miks olen teinud just selliseid valikuid."

Ta leiab aga, et mõlemad erialad on omavahel üsna seotud, sest neil töötades saab olla reaalse elu keskel. "Ma saan alati olla sündmuskohal ning hoida kätt pulsil nii otseses kui ka kaudses mõttes," ütleb ta. Ametikohtade eetikat peab Ketlin järgima erilise hoolega, kuigi mõnikord on ta pidanud ühes ja samas kohas käima oma mõlema ameti esindajana.

"Seda saan teha ainult siis, kui saan ajakirjanikuna ametliku info mujalt, näiteks politseist," selgitab ta. "Näiteks kirjutasin hiljaaegu pussitamisest – sündmuskohal käisin algul kiirabiõena ja pärast reporterina."

Mõnikord on loo juures ka Ketlini foto sündmuskohalt, kuid seda ei tee ta inimelude päästmise arvelt, vaid ainult võimaluse avanedes. "Raske on jätta juhust kasutamata," tunnistab ta. "Vahel lööb see püstolreporteri hing tõesti ka kiirabis välja, sest elu pakub ikka uskumatuid olukordi."

Enesetäiendamine mõlemal erialal

Nagu kahest nõudlikust töökohast poja kasvatamise kõrvalt veel vähe oleks, tahab noor naine õppida juurde veel muidki asju. Näiteks läks ta nelja aasta eest Abja tehnikaringi, et selgeks saada vana võrri putitamine. Igatahes on ratas nüüd sõidukorras ning vahel lööb Ketlin sellele ka hääled sisse, et paar kiiremat tiiru teha. Sama võrriga on ta jõudnud ka võistlustele – mõistagi kandis tema ratas seal numbrit 112.

Ketlin on kogu elu suhtunud õppimisse kui mõnusasse ja samal ajal kasulikku meelelahutusse. Neile, kel erialavalik veel ees seisab, soovitab ta järgida oma südame kutset, aga mitte heituda ka võimalikest tagasilöökidest ja kõrvalepõigetest.

"Iga õpitud eriala tasub end ära," kinnitab ta oma kogemustele tuginedes. "Iga omandatud tarkus on väärt kogemus ja kunagi ei tea, kuhu see sind viia võib."