laste eakaaslasel sündis ka puudega laps.Nüüd laps 28 ja kusagil hooldekodus.Ema,isa kasvatasid last kuni ema süda ütles üles.Ta lahkus umbes 4 aastat tagasi.Lapse ema oli vaevalt 45.Väsinud,vaevatud emal äkksurm. Kahju...
Sel teemal võiksid sõna võtta ainult need vanemad, kel endal puudega laps. Nemad oskavad ka midagi asjalikku ja arukat öelda. Kõikide teiste ajukeenjuste õpetavad-manitsevad kirjutised on täiesti mõttetud.
... ajukeenjus - see on ju pikema aja sõnakõlks foorumites, mida siis pidevalt korrutatakse nagu papagoid. Mõne meelest vist hirmus vaimukas. Võiks midagi uuemat vahelduseks välja mõelda.
Siret pole päris see inimene kellena ta ennast näitab!Kui üks laps käitub oma emaga nii nagu Siret siis see on talle karmavõlg!Lapsest muidugi tohutult kahju!
jagan oma venna pere lugu. 10 aastat ei olnud lapsukesi. Siis lõpuks rasedus. Kuna uuring näitas, et tulekul geeniveaga laps, siis 16 nädala pealt katkestus. Tulevik tõestas, et see otsus oli õige! 2 aasta pärast sündis terve, ilus laps. Mõne aasta pärast veel teinegi. Oodake ja lootke!
Kas Sa selle peale oled mõelnud, et kes see inimene peaks olema, kes reaalselt selle eutanaasia ära teeks? Kas keegi õpib selleks arstiks, et tappa? Seda ei saa üheltki inimeselt, ammu veel arstilt, nõuda.
Ma ei saa aru sellistest inimestest. Selline otsus on täiesti ebaratsionaalne otsus. See on ka äärmiselt egoistlik otsus. Sparta eugeenika tulemus oli see, et 300 spartalast suutsid maakitsuses hoida kinni tervet Xerxese sõjaväge. Tänapäeval võetakse 300 invaliidi ja räägitakse neile muinasjutte sellest, kuidas kõik inimesed on võrdsed ja et ülim humaansus seisneb selles, et nemad siin elus vegeteerida saavad. Inimkond ikka degenereerub kiirendatud tempost ja algab see ajust!
mis jääb meil üle? Ainult kaasa tunda. Ema elu on kindlalt paigas - hooldamine ja ainult see. Isa võib selles olukorras olla imeline mees , kui võtab enda peale pere ülalpidamise, et teenida vajalik raha kodu jaoks, naise jaoks, lapse jaoks ja kui on veel teisi lapsi, siis olla nende jaoks suur tugi ja abiline nende elus. Kas saab isa halvustada, kui ta murdub ja lahkub? Ema on täie jõuga 24x7 haige lapse kõrval, annab kõik ja saab oma rõõmuhetked haigelt lapselt. Mis toob rõõmuhetked isale? Kas on tegemist veel perekonnaga? Äärmiselt kurb elu kõigile. Aga mis oleks siis inimlik ja hea selles olukorras? Kahtlemata sõltub kõik ikkagi puude iseloomust ja ulatusest. Täielikku hooldust vajav laps peaks ikkagi olema hooldeasutuses, kus ema saaks käia igal vabal minutil. Kas see oleks riigi kulul, ma ei tea. Aga see oleks ainuke võimalus emal normaalsena ellu jääda. Või laseme emal olla õnnelik omal moel...
Milleks sellist kirjutist lehte on vaja panna. Kui ongi puudega laps, siis ei ole sinna midagi parata. Aga seda kogu ilmale kuulutada, see on vale. On näha ju, et osa kommentaare on õelad, lsad aga sjalikud ja täiesti õiged arusaamised selliste laste ellujätmise kohta. See laps ei tea oma olemasolust mitte midagi. Arstid oleksid pidanud ta sündides kohe abita jätma. Sügava puudega ja raske ajukahjustusega last on väga, väga raske kasvatada (või õigemini hooldada), see on suur koorem vanematele. Aga otsustavad siiski vanemad, mida teevad, kuid peaksid mõtlema ka sellise lapse tulevikule (mida tavamõistes ei olegi).
Lugesin sellepärast, et aru saada, milleks selline artikkel lehes on. Ma peaksin sulle ütlema, et tean, mida tähendab sügava puudega lapse hooldamine, kuid ei taha, et minu saatust peaks keegi kommenteerima. Nii, et ära ilgu, kui sa ei tea, mis see tähendab ja hoia oma rumalused enda teada, sa südametu elukas.
Sinu mõtteavaldus on lame ja oleksid võinud selle rumaluse oma teada jätta. Kahju, et leidub selliseid aju ..kääbikuid, kelle arusaamised on nulli lähedased.
Selles loos on eme Siret suuresti raha peal väljas!!! See pole ainuke artikkel, neid on ilmunud ka mujal meedias. Igale poole jätab maha kontonumbri, kuhu saaksid inimesed nn.annetada. Tulgu mõistusele-tema laps pole see A ja O, vaid on ka teisi haigeid lapsi. Tema iseloomu teades võinuks ta rahus lasta sel väiksel hingel minna, kuid paraku lõid hõlbuga teenitavad kupüürid mõistuse sassi...
Loen neid kommentaare ja tahaks karjuda APPIiii ,Te olete nii julmad ja vastikud!! Kas tõesti Teist keegi pole ema??Ma ise olen 3 lapse ema ja elan sellele pisikesele tūdrukule kaasa. Laps on laps,igale emale on laps kullast kallim,olgu ta siis teistsugune. Häbi Teile,nii õelad olete
ausus ja otsekohesus on õelus? Kui sellisel kujul ajalehes esineda, siis on arvamusi erinevaid. ja sellega oleks tulnud arvestada. Solvatud pole küll mu meelest. Aga maailm on väike ja miski ei jää varju.
Selliste lugude puhul oleks õiglasem, kui pealtvaatajad/ kõrvalseisjad hinnangute andmisega pisutki ettevaatlikumad oleksid. Nii palju lollusi on "kaasa tundvad kodanikud" siin kommentaariumis kokku jahvatanud. Jõudu tublidele inimestele, kes nii heas kui ka halvas oskavad leida tasakaalu oma hinges !
et ka meil koikidel on mured ja seda artiklit lugedes tekib paha tunne ja sellepärast et meie ei saa kuidagi aidata. Ehk vene ajal tehti oieti et isoleeriti sellised lapsed ei tea mis on oige . Isegi suurte rahadega ei anna midagi teha ...
muidugi on raske teema,mina ei ole Jumal,et võin ja tohin selle üle otsustada,kes ja kui kaua elada võib... Aga samas,kui mul oleks võimalik toetada perekonda,kus kasvavad terved ja tugevad lapsed,kelles on potentsiaali,aga ressursse nende toetamiseks napib,siis pigem toetaksin neid. Ühest vanast romaanist on jäänud meelde ühe taluperemehe öeldud lause - "Sõnnikut laotatakse ikka sellise kapsa alla,millest on näha,et kasvab."
need on prisked norm järjel inimesed, kallist koeragi vaja näidata. laps neil nagunii ei parane. jõukamad tahavadki hädade korral endist elatustaset hädasti alal hoida. kui tekivad lisaväljaminekud, siis andku teised neile raha. kellel kasvab see puu otsas? paljudel pole sedagi. kõigil on oma elu kanda.
on suur mure kuhu jääb onnetukene peale ema surma? Tundsin yhte Vellot kes ise pime ja vene ajal tehti tema lapsele operatsioon ja käigus anti lapsele täiskasvanute kogus narkoosi ja temal oli siis selline mure. Eile aga lugesin internetist et on syndinud uus Vanga ja ennustab maailma asju ette ja temal on kromosoomi asjad korrast ära aga väga tark tydruk. Ei oska ytelda.Lootus on niikaua kui on elu.
Toepoolest, paneme selle kommentaarumi kinni. See ei ole ju normaalne mis siis toimub. Ja koik need EMAD kes aasivad seda peret, utlevad et on normaalsed- teate te ei ole seda mitte. Mitte ukski NORMAALNE EMA/ NAINE/ MEES ei lahe puudega inimesele ega lahedastele utlema et nad ei ole normaalsed ja peaksid oma lapse nagiu koera magama panema. Vot oma suhtumiselt invaliididesse ja vanuritesse ei ole me kull Euroopas. KOIK me oleme inimesed oma puuduste, roomude ja muredega. Ma elan Inglismaal toredat elu ja mulle tundub, et Eesti kulades on lapsed ikka suurte probleemidega silmitsi- mis elu neil seal on?! Pole huviringe ega valisreise. Vaevalt saadakse mingid riided ostetud; paljudel emad- isad joodikud. Et kanname nad siis maha ja laheme ise roomsalt edasi? Teine suur probleem on vanurid- mottetu on raha nende peale raista- ega nad ju mingit tulu enam ei tooda.
Praegused vanurid on oma tööga pensioniraha välja teeninud ja väärt väärikat vanaduspõlve. Eriti need, kes on 2-4 ja rohkem lapsi üles kasvatanud. Paraku on aga need vanurid õnnelikumad, kes on ühe lapse üles kasvatanud ja teda kõrgelt koolitanud. Selle lapsekese vanemad on õnnelikud. Jõudu neile! Aga siiski - mis saab lapsest peale vanemate surma või milline õud on seista lapse haua ääres. Milliseid valusid tunneb laps surres? Mitu ravimata patsienti läheb maksma selle lapsekese ravimine? Inimesed jäetakse südame rahuga ravita, haigusleheta. Kuulab su jutu ja vastus - ise mõtlesid oma haiguse välja. Abi arstidelt olematu. On meie lastel nii huviringid kui ka välisreisid, aga millegi arvelt. Lilleaed eriti ei sünnita, paraku aga vaesemad pered. Tänapäeva meditsiin peaks suutma kindlaks teha, millistel vanematel sünnib haige laps, aga siis ei saaks nende taskud rahast täidetud. Mingem enne raha eest oma tervist kontrollima, et siis perearstile öelda, mis viga...
Õhtuleht -äkki paneks selle kohatu kommentaariumi kinni? Mis tunne võib olla loo peategelastel neid kommentaar lugeda? Ja geenirikkega, raske puudega laps võib oma perele väga palju rõõmu pakkuda. Ta õpetab inimestele, et maailm on palju suurem ja kirjum, kui vaid oma pisike mull, kus inimesed arvavad, et halvad asjad juhtuvad vaid teistega. Alati ei juhtu. Selline laps rõõmustab oma olemasolekuga vanemaid ja vanavanemaid samamoodi, kui tavaline. Puudega laps ei ole häbiasi ja pere ei pea "teesklema" õnnelik olemist- pere võib vabalt ja igasuguse häbita olla õnnelik ka erilise lapse kõrval. Tean, sest minu eriline, sügava puudega, geenirikkega laps teeb mind tohutult õnnelikuks. Tema naeratus on kõige ilusam maailmas ja see kaalub üles kõik mure, vaeva, pisarad ja kõõrdi vahtivad pilgud. Eriline ei ole halb.
tore ja lihtne on humaansuse sildi all reaalsusest põgeneda. Kui palju on õnne sellise erilise lapse kasvatamises? Kas nii palju, et sa seda ka tahaksid, või siis nii vähe, et sa seda kohe üldse ei tahaks, kui saaks valida? Ja kes kohe mitte ei tahaks, ärgu nimetagu sellist vanema-elu ka õnnelikuks.
Kuulsin ühest taolisest kurvast loost. Kus lapseootel rõõmus ema sai küll teada, e tal sünnib tõenäoliselt puudega laps, kuid tema polnud katkestusega nõus, muudkui nõudis oma oodatud armsat beebit. Ja saigi. Aga kahjuks raske puudega. Lapse, kes elas vaid aparaatide toel ja vajas erilst toitu ja kõrvalist abi 24/7 tundi nädalas. Kogu ema edaspidine elu, hool ja vaev kuluski oodatud beebi elushoidmiseks, tema vegeteerimise pikendamiseks. Ei mingit töölkäimistenam. Ei teisi lapsi. Kes oleksid vahest ehk terved olnud. Kuna isa rabas üksipäini, siis olid pidevalt näpud põhjas. Sellise lapse elushoidmine pole just odav ja ka riigi abi on normeeritud. Kuigi sugulased aitaid, kuid aastatega hakkasid nendegi rahakottide rauad koomale minema. Oma mehe jaoks ei jagunud äravaevatud ja mures emal enam ammugi aega. Jäi vaid kibestunud virin raskuste ja vähese abi üle. Et kuidagigi ots otsaga kokku tulla, pidi mees lõpuks Soome tööle minema. Kuigi käis kuus paaril korral kodus, kuid ega ka siis vaevatud naisel tema jaoks aega ja armastust ei jagunud. Ikka hoolitsus ning elushoidmine. Aga kui kaua üks mees seda taluda suudab? Mitte lõputult. Läks aega mis läks ja veel vaid formaalne abielu lõpuks laguneski. Mees lõi Soomes endale uue, normaalse perekonna. Kurb lugu. Kuid kahjuks paratamatus.
Kogemus on see, et teiste vanemate lapsed, vanad jne. jäävad meditsiini abita. Vaadake eesti inimeste hambaid või kui paljud pensionärid jaksavad endale rohtusid välja osta. Haigekassal ei jätku raha. Kas see ei ole sadistlik? Haigelt sündinud lapse ema nõudmistel puuduvad piirid ja arstidele hea reklaam, et kogume nüüd selle/tolle aparaadi jaoks raha, mida kasutab 1 1 000 000-st inimesest. Miks mõni ravim kuuks ajaks maksab 50 000 eurot? Kui palju maksab kokku narkomaanide pidev elustamine? Kahju lapsest ja nende vanematest. Süüdistan rahaahnet meditsiini, kes meeleldi ravivad seda üht last. Vaata kui tühjad on palatid! EMO saadab inimesed tagasi koju surema.
Mina ei suuda uskuda ,et inimene on õnnelik oma raskelt haige ja raske puudega lapsega.Kõrvalt vaadates on küll väga kahju nendest inimestest ja mõtled kui raske neil saab olema.Kumb on parem,kas olla lastetu või olla lapsega,kes pole võimeline arenema ega iseseisvalt hakkama saama ??? Loomad ja linnud on selles mõttes targemad,et kasvatavad ainult oma elujõulisi järglasi,inimene millegipärast toimetab jälle loodusega vastuolus ,nähes hirmsat vaeva väärarenguga järglaste kasvatamisel. Milleks seda vaja on ?
Vanemad väsivad, tüdinevad, kannatavad.Juhul, kui laps on vaja anda hooldekodusse, mis ja kuidas siis kõigi elu edasi kulgeb?Kas see pisike süütu hing tahab kannatada, me keegi ei tea, mis valusid, tundeid , emotsioone?Me lihtsalt arvame, et mis talle hea ja turvaline on.Kus kohast me võtame õiguse otsustada lapse eest kõike?
Tarkpead, kes kujutavad teadvat elamist puudega lapsega köikse paremini, oleks targem suu kinni pidada. Kuid kas on kergem elu teadmisega, et oled oma lapse elutee löpetanud kui 24/7hool ja järelvalve. Kes teab. Siiski suudavad ka sellised lapsed vanematele omal moel rööme pakkuda, mida körvalseisjad ei tule iialgi möistma. Jöudu ja jaksu sellistele vanematele mitte parastamist.
Pakuvad? Aga kas laps suudab neid rõõme ka vastu võtta,,neist rõõmu tunda? Sõltub kui suur on puue. Kahjuks tuleb ette ka olukordi, kus tänapäeva meditsiini päästetud laps elabki ainult aparaatide küljes. Kunstlikult sööb, joob, hingab ning eritab eritusi. Kus aju pole suuteline üldse millestki aru saama. Nii öelda juurvilja seisundis. Minu peret on jumal sellest õnneks hoidnud. Kuid mul on olnud mitmeid naabreid, sugulasi ning tuttavaid sarnases olukorras. Aastaid. Ja lõpuks olid nad välja kurnatud ja üldsegi mitte enam õnnelikud. Midagi sellist ei soovuiks oma vaenlastelegi.
Maarja Küla, erinevad koolid, toimetulekukeskused, asutused, kõik vanemate eraalgatusel. Väljamaa inimesed toetavad. Meie aga pooldame auku ajamist. Mu sõbra laps sündis pimedana. Miks? Kes südi? Kui teaks, nõuaks kohe kahjutasu sisse. Aga süüdlast pole.
Palju on mõistlikke, kes oma lapse Maarja küla kooli panevad? Tavaliselt elukoha järgsesse kooli, kus trepid ümber ehitatakse, abi- ja eraõpetajad juurde palgatakse.
See on nii ebaöiglane .et normaalne pere ei saa last üldse v9i saavad haige lapse.samas mingid asotsaalid saavad lapsi nagu jänesed ja ilma igasuguste geenivigadeta.
oled sina, et julged ütelda, mis on õiglane ja mis mitte?Võib ju olla, et vaestel inimestel polegi muid rõõme kui rõõm oma tervetest ja elurõõmsatest lastest.
ei ole asotsiaal. Asotsiaal on see, kes ei hoolitse oma laste eest näiteks joomise tõttu ja jätab lapsed söömata-joomata, mustusesse. Ühesõnaga hoolitsuseta.
et saatus on sageli ebaõiglane. Asotsiaalsed inimesed, kes ei suuda oma laste eest hoolitseda-no kes siis peavad nende laste eest hoolitsema. Paraku teised, võetakse lapsed ära. Näiteid ju küll.
Isegi diabeetikutel keelati sünnitada ja sestap nad neid ei "tootnudki" juurde...Neid lihtsalt ei poputatud 9 kuud ja ilma arstiabita nad rasedust eriti välja ei kandnudki.
Enne sündi oli vähestel juhtudel teada, et sünnib haige laps. Rasedatele ei tehtud ultraheli nagu nüüd. Ja peale sündi neil küll ei likvideeritud. Elasid toas muu ilma eest peidus ja egas neil pikka elu polnud, sest arstiabi oli viletsal tasemel.
Vaidlen vastu. Arstid olid ühe suure südamega inimesed. Ravimid olid tasuta, Haapsalu haiglad tasuta. Ratastoolid ja muud abivahendid olid tasuta. Toetus oli ehk isegi suurem kui praegu. Nii viletsal tasemel kui praegu meditsiin on - raha äri. Hoolivust oli kordades rohkem. 50.a. tagasi polnud meil kodus arvuteid ka.
Ei likvideeritud. Neid lapsi oli vähem. Soovitati hooldeasutusse anda ja emal lubati kas või iga päev vaatamas käia. Kodus elavad lapsed olid lastearsti erilise tähelepanu all. Tõsi, elu oli vaesem, aga inimestest hooliti. Kiirabi tuli esimese kutse peale, ravimid olid tasuta.
Silmakirjalik ja enesepettus jah nende vanemate poolt. Aga mind paneb mötlema,miks korralikud inimesed sellise jubeda taaga osaliseks saavad,miks joodikud synnitavad ja hylgavad omi lapsi,miks lastekodud täis nö terveid lapsi,keda ei taheta,ja siis selline juurvili jääb elama armastavate vanemate juurde...see on yks suurimaid öbaöiglusi. Ja see laps,mille pärast need vanemad ise normaalsest pereelust ilma jäävad,nöuab neilt suurt ohvrimeelt,samas see laps EI SAA ARU mis ohvri need vanemad lapse nimel toovad,laps ei saa aru millestki. Tegelikult kui ta oleks fyysilise puudega aga peast terve,saaks aru,kuigi see on lapse seisukorrast veelgi jubedam elu,aga nyyd vanemad hoolitsevad nagu mingi taime eest,ohverdavad oma normaalse elu selle nimel. Ei,see ei ole önnelik elu,see on elu katastroofis...
et see on õiglane kui inimesed oma tegude tagajärgi maitsta saavad. seejuures, et ühed teevad ja teised maitsevad vilju. alates sellest - aadam ja eeva tegid pattu - kõik järglased las kannatavad viletsust, haigusi, õnnetusi ja surma. vat sulle siis tõde, õiglust ja igavest armastust.
...tavaline pere: ema, isa, laps ja koer? Kui veel lapsi ei olnud...nüüd on siis lapsed? Üks laps on. Kirjutage kas või üks päevgi vigadeta, inimese moodi
milline on siis meditsiini tase? Hiljutin oli saade perest, kuhu oli sündinud raske puudega laps ja teine sama puudega oli tulekul. Isa ütles, et las tulla, jõuame ühega hakkama saada, saame ka kahega. Kangelaslikkus. Väga inetu on nii mõelda, veel rohkem - öelda, et ette teades ei tohiks nii suure puudega lapsed sündida. Ilmakirjalik on öelda, et pere on õnnelik. Või kes teab - mis on õnn.
tegelikult oleks meditsiinis tarvis midagi muuta seaduslikult, kui tehakse korralikud uuringud ja on näha et lapsel on suured geenmuutused, edaspidist paranemist ei ole loota, siis peaks olema õigus lootest juba loobuda, kellel on õigus näiteks meid elule sundida sandina ja veel ise sellest ELUAJAL ARU SAAMATA, SUNDELLU PANEK SIIS.
et inimkond on valel teel ... ja kannatama saavad ikka inimesed selles ühiskonnas ise. Kuna inimesed on määranud ja määravad, oma valikutega miks? kuidas ja mismoodi? inimene elab. Kas areneb ... armastuses ... või hukkub armastuse puuduses. Inimene on vaimne olend, füüsilises kehas(punkt)
Ja arvate, et need vanemad peaks ainult kaeblema ja kiruma ja elu aeg õnnetud olema, et siis ei oleks 'teesklust' ja kommentaatorid rahul? Kas inimesi häirib, et keegi püüab hakkama saada ja natukenegi õnnelik olla ?
Sellisest kingitusest saab varsti pigem suur mure. Sest kirjelduse järgi jääb mulje, et mingit paranemist ju loota ei ole. Kaasasündinud raske ajukahjustus ning geeniviga. Ja kuna see võib kesta palju aastaid, kogu elu, siis millekski muukski aega, hoolt, raha ega armastust enamei jagugi. Nii e ka järgmised lapsed muretsemata jäävadki Kahju vanematst ning kahju ka õnnetust lapsest. Sest mingist täisväärtuslikust elust ja rõõmudest viimase puhul ju rääkida ei saa,.
keeruline teema. Mõistagi on ratsionaalse mõistuse seisukohalt haigeid lapsi mitte elusse jätta, aga... kui elus vastsündinu sulle sülle pannakse, kes liigutab, hingab, on väga oodatud, siis - süda täitub armastusese ja lootusega. Ei ole võimalik, et meedik või ema ütleb: See laps ei ole kõlbulik, hukkame ta parem kohe ära. Ega me Spartas ei ela.
olles lastekodus "Käopesa" nägin eriosakonnas neid lapsi, keda hoiti kunstlikult elus-söödeti,joodeti, kakatati, Tempel mällu igaveseks -masendav ja psühholoogiliselt väga raske.
Miks on puudega laps häbi? Me ei tea keegi ette, kas sünnib terve või haige laps (rasedusaegsed uuringud kõike ei näita) või jääb terve laps mingil hetkel õnnetu juhuse tõttu invaliidiks. See ei ole kindlasti häbiasi. Teiseks ma usun, et sellise lapse vanemad õpivad tundma rõõmu väga väikestest detailidest. Asjadest, mida enamus meist ei oska hinnata. Nad on kindlasti mõnevõrra stressis, kuid elu sellise lapsega on paratamatus ja selle paratamatusega tuleb õppida elama, muuhulgas positiivselt tulevikku vaatama.
Kes seda ütles, et puudega laps on häbi, puudega laps on raske koorem vanematele ja enamasti paar enam teist laste ei soovi ega jõuagi haige kõrvalt. Kui oleks avastatud õigeaegselt lootel selline raske defekt, võinuks anda ju vanematele uue ja terve lapse saamise võimaluse.
Kas tead mõnda meest, kes sünnitusmajast jalga laseb? See laps on ka alles väike. Pealegi: Sina ei argumenteeri, ega kommenteeri, kas ja kuidas mehed minema jooksevad.
paljud lapsinvaliidid on kahjuks arstide süü2. juuni 2017, 08:23
mis siis teha kui eluke on kehas? kas hüljata ja anda ei tea kuhu või ikkagi hoolida enda lihast ja verest. Minu tädil sündis aastaid tagasi samuti laps, kes kahjuks arsti süü läbi sai(pikale veninud sünnituse tagajärjel) aju kahjustuse. Laps turgutati ellu, kuna süda oli tugev, kuid kahjuks aju oli juba kahjustatud. Laps elas kuni 13 aastaseni. Tädi siiamaani räägib, et ei oleks iial teda kuhugi lastekodusse andud.
Ka minu tubli ja terve tütar sai puudega lapse arstide süül.Samuti pikale veninud sünnitus.Kerjatakse igasuguseid aparaate,aga kasu pole nendest midagi.
kulla inimene , teie ainult õnnele suunatud elu on ju illusioorne .. teil on tõeline puue , sest teie arusaamine elust on teoreetiline . elu on sügavama sisuga . laps on kingitus ja kui see on keeruline , tuleb õppida teda õpetama , arendama . .
õnnelik ka sellise lapse üle. Ju siis on saatus seline ja ei teagi kas saab enam lapsi ja ju ka see laps pidi siia ilma tulema. Nagu öeldakse, et igal hingel on oma teekond. Enne kui loopida siin selliseid karme sõnu, peaks enne ise mõtlema, et endale need sõnad ringina tagasi ei tule.
Aga mis siis saab, kui ise oled näit mingi õnnetuse tagajärjel juurvili või Sinu laps on õnnetuse tagajärjel juurvili? Parandamatult haigeks vaid ei sünnita, vaid elu jooksul võib igasuguseid asju juhtuda.
Ja loodusega kooskõlas oleks teha nii nagu Spartas tehti, see oleks parem kõigile, aga kristlik ajupesu on inimesed juhmiks, nõrgaks ja haigeks teinud...
ärge minge siin hulluks oma julmutsemisega. Mis viga klähvida, kui teema ennast isikiiukult ei puuduta. Vaadake, et teid endid ei selekteerita. Olid ajad, kus kõik "valed" maha löödi. Ja veel: maailmas teevad kurja nn terved inimesed!!!
Mitte ainult Spartas. Hoopis teisel kaalutlusel, kuid sisult sama käsu andis Mooses juutidele. Pühenduda kogu eluks 24/7 sügavalt puudelise hooldamisele on võimalik vaid moodsas heaoluühiskonnas, kus masinad ja teised inimesed su tegelikuks ellujäämiseks vajaliku töö ära teevad. Ent see ühiskonnakorraldus on juba lõpusirgel. Kalifaat Euroopas toob tagasi arhailise omavastutuse, peagi taibatakse, et ilmse väärarenguga imiku ellujätmine põhjustab ülejäänud pere kiire allajäämise olelusvõitluses. Natuke teine teema on aja jooksul selgunud arenguhäired. Juba mõistusega last (nt. Jeesuse ajal) keegi tapma ei hakanud, nende lapsevanemad pingutasid nagu tänapäevasedki. Aga nõuda nad midagi teiste arvelt ei saanud. Pigem küsiti: kas on pattu teinud nemad või nende vanemad?
Mina olen palju aastaid hiljem õnnelik, et minu haige laps otsustas minna taevasse ingliks, nii, et ei pea kannatama valusid ja kõike muud piinavat siin maailmas.Me kohtume mingi aeg kindlasti seal üleval.Vastutasuks olen saanud aga 5 õde-venda talle.
Olen alati arvanud, et milleks kannatada? Lase minna. Mõnda last vaadates, või miks aint last, mõnda täiskasvanut vaadates mõtlen, et milleks? Oleks et aint puue, et ei ole pidevat haiglas olemist, pole pidevat kartmist et mis nüüd...kas nüüd jälle midagi ohtlikku? Milline päev on viimane? Ilma olulise kaasuva haiguseta puudega inimene võib elada päris hästi. Neid pidevalt kahe maailma vahel elavaid inimesi, olgu nad lapsed või täiskasvanud, vaatan alati pisar silmas. Mis elu see on kui ollakse masinate küljes? Söötmise toru kuskil küljes? Haigla justkui teine kodu. Lihtsaima eneseteenindamisega hakkama ei saada. Lihtsalt meditsiin ja võibolla ka väheke saatus laenab aega juurde. Et veel 1 päev vegeteerida. Lapsevanemad võivad ju mõelda, et nad on õnnelikud. Saavad oma pesamunaga koos olla. Kasvõi see 1 päevgi. Tõsi, iga päev on õnnistus ja tuleb võtta mis võtta annab. Nii kord on. Muidu kahetsed. Kui on kord aeg lahti lasta, siis oled õnnelik nende koosoldud päevade üle, kuid samas ka õnnelik, et inimesel on nüüd kergem, keha ja hing ei piinle valudes enam. Nii tuleb ikka ja jälle meelde Põhja-Tallinna laul "Meil on aega veel". Meil kõigil on aega veel, ja kui ei ole siis seda millegi arvelt laename. - kuid kaua sa laenad? Kas oleks vaja laenata? Mõnikord oleks lihtsalt tagem lasta minna... :(
Olen nõus. Rakselt haige lapse jaoks läheb kogu vanemate kehaline- ja hingejõud, tihti lagunevad pered ,kannatavad pere teised lapsed või jäävad need üldse sündimata. Ka lapse enda elu on ainult piin.
Kui keegi arvab, et ma ei kurvasta selle üle, siis eksite.Isegi 31 aastat hiljem teeb see hingevalu, aga kui mõistusega asja võtta, siis on nii minu pisikesele lapsele kõik parim.Mina olen leppinud kõigega ja alati on koht, kuhu minna ja küünal panna ja omad jutud ära rääkida.
KOMMENTAARID (159)