Foto: PantherMedia / Scanpix
Toiduuudised
7. juuni 2017, 11:10

Ära raiska raha: tõhusat supertoitu kasvab Eestiski (1)

Pole mingit põhjust eksootilistele goji marjadele raha kulutada, need kasvavad ka Eestis, aga siin nimetatakse sama põõsast hiina taralõngaks, tõdeb emeriitprofessor Raivo Vokk, et sageli ei oska me oma kohalikke supervilju ära tunda. Sestap andis ta äsja välja ka kohalike elurõõmu ja tervise allikate välimääraja. 

Meil on vaja süüa goji-marju ja spirulina-pulbrit ning juua assaimahla – internetti uskudes saab kokku päris pika nimekirja superfood’e. Tallinna tehnikaülikooli
emeriitprofessor Raivo Vokk seda seisukohta ei jaga – Eestis kasvab piisavalt
palju oma supervilju ja raamat «Eesti oma supertoidud» peaks aitama neid edaspidi paremini ka ära tunda. Retseptid, kuidas neid paremini kasutada, lisasid paljude kokaraamatute autorid Lia Virkus ja Pille Enden.

«Mulle tuli superviljade hulgas kõige suurema üllatusena rabarber ning mind kui
suurt kartulisõpra rõõmustas väga, et ka kartul superviljade hulka klassifitseerus,» ütleb Enden. Kartuli kasulikkuse üle rõõmustab kõige enam ka Virkus. «Muidu on ta täitsa põhjendamatult põlu alla sattunud.

Teine suurem üllataja oli punane tikker, milles on rohkem antioksüdante kui rohelises. Mind rabas, et tikrikompotis oli C-vitamiini peaaegu sama palju kui sidrunis,» tunnistab ta.

Ende kui suur kõrvitsasõber pani retsepte koostades kõrva taha, et kõrvits on toorena hoopis kasulikum kui supis või pirukas ning brokolit üle nelja minuti kuumutada ei tasuks. «Kõrvitsaseemneõli on ka põhimõtteliselt toores,» lohutab Vokk neid, keda mõte kõrvitsa toorsalatist eriti ei inspireeri.

«Mina ei saa 25 superviljast kolme või viit paremat välja tuua, see on sama, kui mul oleks 20 last ja ma nimetaksin neist kolm või viis lemmikut,» pole emeriitprofessor päri Õhtulehele «kohalike goji-marjade» edetabelit koostama. «Tervislik toitumine tähendab, et me sööme kõiki neid ja veel enamgi, Eestis on olemas veel teisegi raamatu jagu supervilju.» 

Tomatit söö julgesti hapukoorega

Eestlane võiks rahulikult jätta raha goji marjadele kulutamata ja selle asemel  istutada aeda hiina taralõngapõõsa. Just sellel meie kliimassegi sobival põõsal
kasvavad marjad, mille levinud nimi goji berry tuleb taime hiinakeelsest
nimest.

«Astelpaju mahlas on väga palju kordi rohkem antioksüdante kui assaimahlas,» laseb Vokk põhja teisegi «terviseteadlike» trendilemmiku. Ka chia-seemned võib vabalt kõrvitsaseemneõliga asendada. «Kord pakuti mulle vanillijäätist kõrvitsaseemneõliga. See oli super – nii värvi- kui ka maitse poolest,» kinnitab ta. «Eestimaist kõrvitsaseemneõli meil küll pole, me ei  kasvata nii palju kõrvitsaid.» Küll saab juba korjata karulauku. Selle arvel võib poest vabalt mõned välismaised salatilehed ostmata jätta. «Rukolal on küll rohkem sinepi- või mädarõikalaadne mõrkjas maitse, aga kui karulaugule veel redist lisada, siis on ka superhea,» märgib ta.

Varsti saab ka rabarberit. Kas neid tuleks töödelda või närida toorelt, et keha kogu vartes oleva kasuliku kraami ka kätte saaks? «Mõlemad variandid on jõus.
Praeguses teaduskirjanduses on näiteks porgandi kohta selgelt välja toodud, et kuigi lastel tuleks hammaste ja igemete tervise jaoks närida toorest porgandit,
ei saa ta sealt kätte kõiki neid toitaineid, mida loodame. Seetõttu tuleks porgandit keeta, jättes selle keskelt pisut krõmpsuks,» räägib Vokk.

Kuumutada tuleks ka tomatit, see parandab oluliselt lükopeeni kättesaadavust, mis on oluline meeste eesnäärme tervise jaoks. Aga kes tahab tomatist saada C-vitamiini (päevase koguse kättesaamiseks kulub vähemalt 300 g), siis tuleb teda süüa toorelt. «Seda, et hapukoor tomatisalatisse ei sobi, pole keegi tõestanud. Küll aga ilmusid juba 1985. aastal esimesed artiklid selle kohta, et pisut loomset valku aitab omastada taimset valku ehk tomatit tasubki süüa pisikese koorega,» ütleb emeriitprofessor. «Täna koorega, homme oliiviõliga,» 
kulub mitmekülgsus Voki sõnul ära salatitki tehes. «Ja kui me tahame temast ka lükopeeni, siis vahel tuleb veel kuumutada,» soovitab Vokk ja lisab, et tema ei mõista, miks Eestis ei lähe kuidagi sellised asjad nagu kuumutatud salatid.

Mõte Eesti superviljadele tähelepanu juhtida pärineb juba viie-kuue aasta tagusest ajast, kui ta Tallinna tehnikaülikooli tollases toiduainete instituudis
võrdles Eestis müüdavate, Eestis kasvatatud ja musta küüslaugu antioksüdantide sisaldust (vaata 2014. aasta ajakirja Agronomy
Research nr 3). Selgus, et Eestis kasvanud küüslauk sisaldas mitu korda rohkem antioksüdante kui üksi teine meil toona müügil olnud 12 riigi mugul. «Aga must küüslauk ületas meie katse andmetel kõiki,» ütleb Vokk. «Mina
tormasingi raamatu käsikirja lugedes kohe poodi musta küüslauku ostma,» muigab Virkus.