Sõdivas Malis rahu valvanud Ilmar Raag: sealne terrorist on peamiselt alltöövõtja, inimene nagu iga teinegi (20)

Ilmar Raag (49) töötas möödunud aasta augustist kuni aprillini Malis ÜRO rahuvalvemissioonil tõlgina. Vahendas peamiselt ÜRO liikmeid ja kohalikke, valdavalt prantsuse keeles. “Siiski pidi ära õppima ka paar sõna kohalikku keelt, et vestlust alustada, otsesemat suhet luua ja viisakas olla,” lisab ta. Tõlkimise kõrval sündmustesse ise sekkuda Raag ei tohtinud. “See oli ühteaegu vabastav, aga teisest küljest piinav,” nendib Raag, et vastasel juhul oleks ta seal üht-teist teisiti teinud.

Mis olukord Malis on?

Juba 2013. aasta suvel, kui ÜRO mandaat käivitati, öeldi, et konflikt Malis ei ole tavaline sõda, kus ÜRO tuleb kahe osapoole vahele ja vaatab, et lahingud lõppeks. Alguses oli tõepoolest olnud tavaline kodusõda, kus tuareegid soovisid eralduda Mali riigist, aga siis sekkusid Põhja-Aafrika erinevatest riikidest tulnud al-Qaeda islamistid, kes üritasid Malis kehtestada oma Islamiriiki ja kasutasid sel puhul ära kohalike hõimude vastuolusid. Tänaseks on algse kodusõja osapooled sõlminud rahulepingu, aga islamistid jätkavad endiselt maa terroriseerimist ja lisaks on mängu tulnud al-Qaeda konkurent Daesh. Religiooni plaanis tähendab, et islami vahhabismi esindajad ütlevad, et islami sufi esindajad ei ole mingid õiged moslemid. Kokkuvõttes väga killustunud segadus.

Milline on selles konfliktis ÜRO positsioon?

ÜRO-l on ajalooliselt neutraalne hoiak. Selleks, et rahu kehtestada sa justkui ei tohi pooli valida. Üldiselt käivitatakse rahukaitse operatsioonid siis, kui kõik vaenupooled on põhimõtteliselt rahuga nõus. Malis aga al-Qaeda oma nõusolekut muidugi andnud ei ole ja nii on seal ka ÜRO sattunud islamistidega konflikti. Militaarselt on tulemuseks see, et ÜRO ei püüa hoida initsiatiivi ja ainult kaitseb ennast. Seepärast on Malis piirkondi, kus al-Qaeda muutub aina tugevamaks, kuna Mali armee on liiga nõrk ja ÜRO passiivne. Kahjuks me ei saa Malist rääkida kui ÜRO eduloost.

Mida sa enne missioonile minekut Malist teadsid?

Ajaloolasena teadsin näiteks seda, et keskajal oli Mali üks Aafrika kõige rikkamaid piirkondi. Isegi nii rikas, et üks keiser, kes 14. sajandil Mekas palverännakul käies Egiptusest läbi läks, tegi kohalikele ülikutele nii palju kingitusi, et ajas sealse kullaturu pankrotti. Mida ma aga ei teadnud, oli see, kui keerulise ja mitme osapoolega konflikt seal parajasti käimas on. Teadsin, et Mali valitsusvägedega sõdivad tuareegid soovivad iseseisvust, aga see, kuidas konflikt on vahepeal mitu korda muutunud – tuareegid on lõhenenud ja al-Qaeda on enda külge liitnud mitmeid kohalikke protestiliikumisi – see oli muidugi uskumatult keeruline.

Tõlgina tuli sul ehk ette olukordigi, kus vestlesid nende samade terroristidega?

Otseselt ma terroristidega ei rääkinud, ehkki ega ma lõpuni ei tea kõikide seal kohatud inimeste tausta. Terroristide sõnu vahendasid inimesed, kes olid nendega kokku puutunud ja nii sain aru, et tihti on piir terroristi ja mitte-terroristi vahel õhuke.

Mida see tähendab?

See tähendab seda, et sealses kontekstis võib terroristiks hakata ka tavaline inimene. Vahel on terrorist ja vahel ei ole. Kõige tüüpilisemalt öeldi, et terroristide juhtideks on mujalt tulnud araablased, kes vahendavad narkotransiiti läbi Sahara kõrbe ja tegelevad ka inimkaubandusega. Kohapealsete rünnakute jaoks aga palkavad nad töötuid noori või ühiskonna kõige madalamal astmel seisvate hõimude karjuseid. Nende jaoks on siis terrorism justkui juhutöö, kus nemad on alltöövõtja rollis. Usuline pool pole neile sugugi tähtis. Kuna tööpuudus on suur ja vaesus kirjeldamatu, siis võetaksegi pakkumine vastu. Pikka habet keegi kasvatama ei hakka, elatakse täpselt nii nagu enne.

Kas sattusid ka ise tule alla?

Ei. Seda põhjusel, et ÜRO euroopa üksused on niivõrd tugevad ja soomustatud, et isegi kõige väiksem grupp, mis välja saadetakse on tugevam kui mistahes sealse piirkonna terrorirühmitus. Meid ei rünnatud kordagi. Nii ei saa ma rääkida neid värvikaid sõjajutte, mida mõni ehk eeldab. Tõsi, me sattusime aeg-ajalt kohtadesse, kus olid olnud lahingud ja pidime aru saama, mis seal täpsemalt toimus. Mingi pildi toimuvast andis seegi.

Milline nägi välja sinu töö tõlgina?

Baseerusin Gao linnas ja enamjaolt käisime Põhja-Malis – see on see osa, kus tuareegid oma riiki kehtestada tahtsid. Tõlketöö oleneb enamasti eesmärgist ja konkreetsest ülesandest. Kui on tegu humanitaarmissiooniga, et saada ülevaade, kuidas on sealne meditsiin inimestele tagatud, siis käiakse kohalikes meditsiinikeskustes ja vesteldakse sealsete inimestega. Sama oli ka koolidega – need olid kaks suuremat valdkonda, mille vastu huvi tunti. Kolmandaks huviobjektiks oli vesi. Kus polnud vett, polnud ka elu. Üks kaev võis elu anda 20-kilomeetrisele alale. Inimesed võisid igapäevaselt 20 kilomeetri tagant eesli seljas suurte kollaste kanistritega vett toomas käia. Kohati oli see vesi isegi nii halb, et eestlane seda kindlasti ei jooks. See, et Sahara kõrb peale tungib, kohalikke siiski minema ei peleta. “See on meie kodu ja me elame siin,” ütlesid nad. Nende meelerahu on üsna kummastav.

Kuidas seal sinusse, kui võõrasse inimesse, suhtuti?

Üldjuhul hästi. Muidugi oli veidi umbusaldust, aga see on arusaadav. Huvitav on see, milline viisakuskoodeks sealsetel inimestel on. Kohtusin ühes linnas kohaliku muessiniga – see on siis inimene, kes inimesi mošeesse palvusele kutsub. Enne küllaminekut oli meid hoiatatud, et kohalikke sööke süüa ei tohi – muidu ei suuda ükski euroopa meditsiiniteenistus meie seedimist ravida. Muessin aga ütles, et kui tema külalistele süüa ei paku, siis on ta ise halb inimene. Et ta peab süüa igal juhul pakkuma, isegi kui meie seda ei söö. Eks siis pidime ikkagi sööma. Jõudsime õnneks väikesele kompromissile, mis tähendas, et sõime toitu, mis tuli vahetult keevast veest või tule pealt. Samuti ei saa kohalikud ilma teejoomiseta. Meie mõistes on see roheline tee, ainult, et väga-väga kange. Kohalikega suhtlemise reeglistik näeb ette ka seda, et ühe teejoomise käigus pakutakse sulle teed kolm korda. See teevalmistamise rituaal on üsna keeruline ning kui sa juba oled nõustunud teed jooma, siis pead vähemalt kaks klaasi vastu pidama. Kui pärast esimest klaasi tahad juba lahkuda, oled väga ebaviisakas.

Mida sa vabadel hetkedel tegid?

Baasis tegin sporti ja väljaspool pildistasin. Võisin seda teha siis, kui parasjagu minu päris ülesannet täita ei saanud. Seetõttu jäi ka häid pilte tegemata. Dokumentaalse foto tegemise juures on teatavasti just juhuse faktor väga suur. Sul on olukord silme ees ja seda oleks vaja kohe pildistada, aga olin sinna kutsutud ju ikkagi teise asja jaoks. Eriti jäid kripeldama hetked, kus kohalikke sõjamehi nägime või nende suhtlesime. Nende seas oli väga värvikaid tegelasi, aga see oli see koht, kus ma loomulikult ei saanud hakata pildistama.

Milline üks kohalik sõjamees välja nägi?

Sõltub, millisest osapoolest rääkida, aga kõigi tüüpilisemaid ühendas turbani kandmine. See on muide kohalikest tingimustes väga praktiline riideese – kandsin seda isegi mõnikord. See hoiab pea jahedamana ja näo ette tõmmatav osa kaitseb tuule ja liiva eest. Avastasin, et kõrbe liiv käitub samamoodi nagu lumi meie talvedel. Keerleb maas, tõuseb tuulega üles ja teeb näole haiget. Mali valitsusvägedel olid meie mõistes laigulised vormid, aga need võisid olla väga mitmesugused. Terroristid kandsid rohkem traditsioonilisemaid riideid nagu suuri hõlste. Ka need aitavad kohaliku kliimaga toime tulla, luues riide ja keha vahele õhukihi, mis hoiab madalamat temperatuuri. Relvastus oli neil muidugi Aafrikale väga tüüpiline – AK-47 ja selle erinevad variandid. Eks nad olid neid jõudumööda ka modifitseerinud. Kui oli näiteks kaba katki läinud, siis oli sinna uus kaba asemele meisterdatud. Nägin üht relva, mille käepärastest vahenditest meisterdatud kabale oli sisse urgitsetud ka hoolduskomplekti jaoks koht, kus seda hoida. Komplekti ennast muidugi polnud.

Tunda oli ka nende väljaõppe erinevust. Valitsusväed olid saanud traditsioonilise konventsionaalse sõjaväelise väljaõppe. Tuareegid olid aga paljud enne kodusõja algust teeninud Gaddafi juures Liibüas. Seal olid nad olnud sellise erivägede tüüpi väljaõppe keskuses, kus õpetasid venelased. Huvitav oli see, et enne rünnakule minekut palvetades, ollakse valmis selleks, et nüüd surrakse. Neil ei ole seda puntki nagu euroopalikus sõduriväljaõppes on, et tehakse kõik ellujäämiseks. See annab neile rünnaku hetkel hirmutava agressiivsuse ja lisapanuse.

Milliste mõtetega sa sealt täna tagasi oled?

Ma suhtun moslemitesse täna tunduvalt rahulikumalt, sest ma tean, et kui me ütleme moslem, siis me tegelikult ei ütle mitte midagi. Nende seas on väga erinevate usuvoolude esindajaid ja filosoofiate esindajaid. Mida paha ma saangi ütelda nende moslemite kohta, kellest õppisin seal lugu pidama ja kes relv käes võitlevad al-Qaeda vastu. Peamine tarkus, mida ma sealt õppisin on see, et tegelikult peaks igasse inimesse suhtuma vastavalt sellele, kuidas see konkreetne inimene käitub. Eelarvamused on kurjast. Üks vaimulik, kellega seal suhtlesin, näitas mulle koraanis kohta, kus oli kirjas, et „Kui jumal oleks tahtnud, oleksid kõik inimesed usklikud. Kuna jumal ei tahtnud, siis kes oled siis Sina, et inimesi sundida.“