Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
16. juuni 2017, 17:02

GALERII | Üllar Saaremäe: "Arvame, et oleme maailma peremehed, aga tegelikult ei ole." (4)

"Me eestlased oleme kohati just oma huumorimeelega iirlastega nii kohutavalt sarnased," põhjendab viimaseid kuid Rakvere Teatri kunstilise juhi toolil istuv Üllar Saaremäe, miks ta juba kolmas kord Iiri dramaturgi Martin McDonaghi poole pöördus ja kelle käe all esietendus neljapäeval Loodi mõisa viljakuivatis McDonaghi kõige värskem näidend "Viimane võllamees". 

Saaremäe ütleb, et McDonaghi juures hoiab teda kinni esiteks vertikaalne mõõde, mis lahtiseletatult tähendab lavastaja sõnul seda, et McDonagh räägib läbi mõrvade, kuritegude ja julmuse, mida kohtab kõikides ta näidendites, inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. "Maa, inimene, jumal, see on see vertikaalne mõõde," selgitab Saaremäe. "See on see, mis minu jaoks on hästi tähtis, see jumalik mõõde, sest kusagil üleval on keegi, kes otsustab meie, tühiste putukate üle, meie käikude üle ja ka selle üle, kuidas me elame. Me arvame, et me oleme maailma peremehed, aga tegelikult ei ole."

Teine mõõde on McDonaghi näidendites horisontaalne, ütleb Saaremäe, mis ta sõnul seondub vägivalla ja julmusega tema näidendites. "See on vägivald, mida me ise toodame. Nii ongi tema näitemängud kui rist, vertikaal ülesse, jumalik mõõde, maa, taevas, keegi looja ning siis horisontaal, milles me sipleme. Õllehinnad ja bensiin läheb kallimaks, keegi petab kedagi jne. Kusjuures ega siis McDonagh ise ei ole vägivalla tekitaja, ta paneb selle kirja, mida ta enda ümber näeb, ta on lugude jutustaja, ta jutustab sellest, kuidas inimesed käituvad ja elavad. Ma ei usu, et lapsepõlves mõtles väike Martin, et suureks saades hakkan ma kurje näitemänge kirjutama, ei. See risti mõõde on igas tema tükis sees. Vähemalt minu jaoks. Võib-olla keegi teine näeb näidendites vaid musta huumorit."

Saaremäe ütleb, et kolmanda mõõtmena on tema jaoks väga oluline, et kõik McDonaghi näidendid on väga kinni Iirimaas, selle maa rahvas, kultuuris ja traditsioonides. "Me eestlased oleme kohati just oma huumorimeelega iirlastega nii kohutavalt sarnased,“" toob Saaremäe välja veel ühe külje, mis teda McDonaghi juures köidab.

Loodi mõisa kuivati selle tüki mängimiseks on Saaremäe sõnul parim koht, esiteks otseselt koha mõttes ning lisaks toob siinkohal lavastaja sisse veel sõnamängu. "Siitsamast saab alguse Tapa-Loobu maantee," vihjab ta "Viimase võllamehe" ühele põhiteemale – kas tappa või loobuda poomise läbi hukkamisest, kui süüaluse väidetavat kuritegu pole tõestatud.      

Minevikku vaadates on see Saaremäele neljas kohtumine McDonaghiga. Esimene oli Jaanus Rohumaa lavastuses "Connemara. Üksildane lääs", kus ta kehastas Isa Welshi.

Seejärel tõi ta Rakveres juba ise lavale McDonaghi näidendid "Leenane´ kaunitar" ja "Üks pealuu Connemaras" ning nüüd siis "Viimase võllamehe" Loodil.

Originaalmuusika on lavastusele kirjutanud Siim Randla, lavakujundus on teinud Teet Suur, kes üleilma on kuulsaks saanud oma jõulupuudega, mis kolmel viimasel aastal on ehtinud Rakvere keskväljakut.