ÕL VIDEO | NAISED VERSUS MURU: kas nobedamini niidab murutraktor, vikat, trimmer, muruniiduk või jänes?

Niitmisvõistluse stardis olime nelja erineva riistapuuga: niiduk, trimmer, traktor ja vana hea vikat. Viiendaks võistlejaks võtsime jäneseproua nimega Lilli. Milline naine saavutas murulahingus esikoha?

Õhtulehe naiskond otsustas end proovile panna ja erinevates töödes käe valgeks saada. Kui kord tuli jutuks, millise riistapuuga kõige kiirem ja mugavam muru on niita, otsustasimegi, et proovime järele! Õnneks võttis meid vastu Arbavere puhkekeskus, mille peremees kõik seadmed kenasti meie tulekuks ritta seadis ja 5x5 meetrit suured niitmiskastid valmis mõõtis. 

Murutraktori käivitamiseks tuleb palju kange paika seada

Arvasin enne katset, et traktoriga on mul teiste ees selge eelis. Mitte ainult seetõttu, et ma ka varem sellega niitnud olin, aga traktori teralaius ja kiirus teevad ülejäänud riistapuudele kindlalt silmad ette. Favoriidi staatust kinnitasid enne starti ka kogenud muruniitjad. Ja mis see siis ära ei ole – keera võtit, timmi neli kangi paika ja minek!  

Võib-olla oli see liigne enesekindlus, võib-olla lõi blondiini mõistus välja, aga tegin esimesed kaks tiiru nii, et traktori terad polnud maadligigi. Nii palju siis nelja kangi loogikast. Hea, et kõrval pädevamad nõuandjad hõikasid ja häbist päästsid, muidu oleks ilmselt jänes enne mind oma tööpäeva lõpetanud. Kaks ringi tühjalt tehtud, läks kolmas juba sihipäraselt niites ning tulemus oli silmaga näha. Muigasin teiste maalappe vaadates. Kvaliteedivõit kuulub igatahes mulle.

25ruutmeetrine maalapp hakkas ühel hetkel vastupanu osutama ja mu puudulik manööverdamisoskus võttis võiduvõimaluse. Kahelt poolt äärest ringselt alustades jõudsin keskele välja, kus enam ümberpööramine nii lihtsalt ei läinud. Maaomaniku rõõmuks niitsin manööverdamise tõttu ära vähemalt 50 ruutmeetrit muru. Ja isegi siis sain auväärt teise koha! Üks on kindel – 23 kraadi ja lauspäikesega on muruniitmine küll paras enesepiinamine. Eriti selle valge kostüümiga, mille sees oli kraade küll kaks korda rohkem.

Pärast trimmerdamist värisevad käed veel pikalt

Uskusin, et valge maalrikombinesoon, mis kaitses minu kollast kleiti roheliseks saamise eest, ei vaja trimmeriga põristades mingisuguseid aksessuaare. Eksisin.

Kui hakkasin pläriseva riistapuuga heinamaa poole kõndima, hõikas kogenud trimmerimees mulle järele, et vaja oleks külge installeerida ka traksid, kuhu trimmer kinnitada, ning pähe tuleb panna kiiver, mille küljes ka kõrvaklapid ja näokaitse. “Ahhaa,” mõtlesin ma endamisi ja puhkesin naerma. Nähes oma kollase kiivri ja näokaitsmega välja nagu mesinik, lükkasin ma trimmeri otsapidi nõgestesse. Rohelist löga lendas igasse ilmakaarde ja trimmer möirgas nagu põrgukoer Kerberos.

Olen küll varem näinud, kuidas mu isa trimmerdab ning pärast emalt pahandada saab, et on kogemata trimmerijõhviga tema floksidel pead maha lasknud, kuid ise polnud ma varem selle riistapuuga nii lähedalt tutvust teinud. Tallasin pöidlaga pisikest punast gaasipedaali, endal käed vibreerimas. Oranži värviga ära märgistatud maalapp, mis mul puhtaks trimmerdada tuli, võttis päris kiiresti ilmet. Kui nägin silmanurgast, et niidukiga murule vastu astunud Merilyn oli juba käed võidurõõmukalt taeva poole tõstnud, ei olnud enam mulgi palju minna.

Kokku põristasin ma üle põlve ulatuvas umbrohus mõne minuti ning plats saigi enamvähem depileeritud. Töö kvaliteet aga küll kriitikat ei kannatanud, sest minust jäid maha veel üsnagi kõrged rohututid – oleks pidanud ikka kogenenud muruniitjaid kuulama ja laskma jõhvil ringi käia rohkem maapinna lähedalt.

Vikatiga niites saab korralikud musklid

Pean tunnistama, et enne seekordset muruniitmist ei olnud ma vikatiga rohkem kokku puutunud, kui seda pildilt näinud. Okei, ehk korra ka päriselus, kuid käes ei olnud ma seda kindlasti varem hoidnud. Samuti ei ole ma oma mäletamist mööda varem murugi niitnud.

Kui projekt jutuks tuli, kilkasin kohe: „Mina tahan vikatit!“ Tundus lihtsalt selline vägev riistapuu. Telekast olen küll näinud, kuidas vikatiga töötatakse ja see ei tundunud eriti raske. Kuna ma ei olnud päris kindel, mispidi vikatit siiski käes tuleb hoida ja kuidas sellega täpselt vehkida, palusin puhkekeskuse peremehelt kiiret instruktaaži. Tema ütles, et vikatikand tuleb maadligi hoida ja terav ots püsti. Tõmbasin enne võistlust siuh-säuh kõrvalvõsas paar korda ja tundus, et toimib küll.

Kui stardipauk käis, läksin korralikult hoogu. Tundus, et muru lendab igas kaares, kuigi ma vikatit kõrgele õhku ei tõstnud. Hiljem selgus, et lendav muru tuli minu kõrvalplatsi trimmerdavalt Geidilt. Õnneks langes ka minu platsilt muruvõsa silmnähtavalt. Pärast üht minutit sain aru, et kuuma ilmaga kannatab ikka rahmeldada – higi voolas ojadena juba pärast paari tõmmet. Kuigi vikat pidada natuke nüri olema, sain üsna kiirelt oma murulapi puhtaks. Mis sest, et neljandana lõpetasin.

„Vikati peale pandi see tüdruk, kes on varem ka vikatiga niitnud, jah?“ uuris perenaine, kui olime töö ära teinud. Kuuldes, et ma arvatavasti esimest korda elusast peast seda tööriista näen, kerkisid perenaise kulmud kuklasse. Järelikult olen vikatiga päris pädev! Kiirust ainult vaja treenida. Ja eks suuri platse niites saab lõpuks ka musklid.

Jänesega pole mõtet muru niita – ta jääb magama

Jänesed on teada-tuntud rohusööjad ja nii mõtlesime, et meie võistluses võiks olla ka viies variant – looduslik tegelane, kes muru oma kõhtu peidaks. Selleks, et jäneseproua Lilli plehku ei paneks ja ümberringi sebivate traktori, niiduki, trimmeri ja vikati ette ei jääks, ehitasime talle keset oma muruplatsi ka aediku.

Lilli muidugi oli päris pontsakas tädi ja oleks aediku vabalt ümber lükanud. Kui jänese omanik Priya looma aedikusse pani, tundus, et too hakkab küll kohe kärmelt tööle. Kalpsas aias ringi ja näksis muru. Andsime talle umbes 15 sekundit edumaad, kuid nii kui oma masinatele hääled sisse lõime, mõtles Lilli ilmselt, et aitab küll sest jamast ja viskas end hoopis aedikusse külili. Sellesse asendisse jäi ta ülejäänud ajaks. Seega – kes arvab, et jänes on hea viis muruniitmiseks, siis te eksite rängalt. Ei pea vist mainimagi, et meie võistluse auväärt viimane koht just Lillile kuulus.

Kiireim riist oli muruniiduk

Lihtne ja mugav manööverdada – esimesed mõtted, mis tulid pähe enne niitmise alustamist. Eks ole varem ka muru niitnud ja ka hästi hakkama saanud. Polnud vaja meest otsida, kes niiduki käima tõmbaks. Ainukest konkurentsi nägin murutraktoris, aga ainult selle hetkeni, kui silmasin pindala, millel võistlema hakkasime. Sain aru, et traktoriga on raske kiirelt 25 ruutmeetri peal manööverdada. Teadsin, et võit on kotis ja seda ta oligi. Muidugi polnud selles küsimustki - võit tuli pika puuga, nii et jõudsin veel pikali visata ja koos jänesega päikest nautida.

 Raskust valmistas veidi masina töövõimekus – tahtis välja suretada end koguaeg. Selleks pidin natukene niidukiga mängima ja teda hellitama. Vahepeal oli aukude ja küngaste tõttu ka raske liikuda, kuid toore naise jõud käis üle ja sain hakkama. Eriti lihtne oli kurve võtta. Peab tunnistama, et pea hakkas küll veidi tiirutades ringi käima, kuid õnneks polnud lõpp kaugel. Eks kindlasti on traktoriga suuremaid ruutmeetreid lihtsam niita, aga ise lükates saab trenni tehtud ja puude alla ning kitsamatesse kohtadesse pääseb paremini. Tuleb muidugi anda au ka vikati- ja trimmerinaisele, polnud kerge töö. Kindlasti ootan juba järgmisi mõõduvõtmisi ja katsumusi.