Kui keegi jääb suurte silmadega keset helikivaid kaherattalisi poes nõutult seisma, küsib kaupluse A&T Sport müüja Lauri Koort talt esmalt kolm küsimust: mis eesmärgil ta ratast kasutama hakkab, kui palju ta aastas läbi sõidab ning kui palju on plaanis rattale kulutada.
Rattaid võib liigitada transpordivahenditeks ja spordivahenditeks. Lisaks on olemas ka rattaid, millega kõlbab hommikul tööle vuhiseda ning õhtul metsa vahel mõned kiiremad ringid teha.
Kui ratas on sinu jaoks eelkõige transpordivahend:
Traditsiooniline linna- ehk cityratas sobib lühikeseks rahulikuks sõiduks. Lauri Koort kutsub sellist rattatüüpi naljatlevalt turulkäigu- ja romantikategemise rattaks. Selline, tüüpiliselt 3-7 käiguga linnaratas on küllaltki raske, kuid lai sadul ning püstine istumisasend teevad lühikese sõidu väga mugavaks. Ratas on välimuselt atraktiivne: saada on kollaseid, rohelisi ja punaseid sõiduvahendeid. Linnaratastel on küljes porilauad, tuled, sageli ka korv või pakiraam – kõik on valmis, sõida lihtsalt poest välja!
Sportlikumat linnaratast eristab tüüpilisest cityrattast madalam asend. Rattal on pehmendavad amordid, mis lubavad sõita ka kruusal ja näiteks äärekividelt sujuvamalt alla tulla. Käike on tavaliselt 24-30. Märgatavalt peenemad rattad võimaldavad kiiremini edasi liikuda kui tüüpilise linnarattaga. Rohkete kombineeritud omaduste tõttu sobib selle rattaga sõita nii linnatänaval kui ka metsas.
Linna-/trenniratas sobib kõval pinnal sõitmiseks. See ratas on hea, kui sõidad rattaga tööle, aga tahad aeg-ajalt ka maanteel pikema trenni teha. Rattaga saab täiesti edukalt ka maanteesõitudel võistelda. Oluline erinevus võrreldes kahe eelmise rattatüübiga on pidurisüsteemis: lihtsamatel linnaratastel on peal V-pidurid, linna/trenniratastel aga üldjuhul tõhusamad ketaspidurid.
Universaalse maastiku-/ linnarattaga võib sõita nii maastikul kui ka kõva kattega teel. Selline mitmefunktsionaalne ratas on populaarseim valik. Ka sellistel ratastel on ketaspidurid – suuremate kiiruste puhul teevad ketaspidurid tõhusamat tööd kui tavalised V-pidurid.
Kui ratas on sinu jaoks treening- ja võistlusvahend
Maanteeratas on mõeldud treenimiseks ja võistlemiseks kõval pinnasel. Ratta raam on kerge, rehvid siledad ja peenikesed. Lisaks tavapärasele alumiiniumraamile on olemas ka süsinikust raamiga maanteerattaid, mis teevad ratta eriti kergeks ning annavad sellele kiireks sõiduks vajaliku jäikuse. Lauri Koort toob paralleeli jooksmisega: “Kui jalanõu joostes toetust ei paku ja justkui “alt ära kaob”, teeb see jooksu raskeks. Sama kehtib ratta puhul – raam peab olema jäik ja tugev, et ratas saaks tõhusalt edasi liikuda.” Käike on maanterattal tavaliselt vähem kui linna- või maastikuratastel, kuid need on suurema astmega. Tänapäeval tehakse ka elektroonilise käiguvahetusega jalgrattaid, mida kasutab suurem osa maailma profijalgratturitest.
Maastikuratas tasub valida siis, kui treeningud ja võistlused viivad sind metsa ja krossirajale. Maastikurattad on viimase kolme aasta jooksul läbi teinud olulise uuenduse: varem olid nende rattad läbimõõdult 26 tolli, nüüd aga oluliselt suuremad –
29 tolli. Suuremate ratastega on liikumine kiirem, konarustest üleminek hõlpsam ning ratas ise stabiilsem. Kuna maastikurattaga liigutakse sageli poris ja niiskuses, pannakse neile eranditult peale ketaspidurid, mille parem töö just sellistes tingimustes olulist rolli mängib.
Pese ja hoolda
Kui ratas soetatud, tuleb selle eest hoolt kanda. Igal kevadel tasuks käikude, amortide ja pidurite seisukorda kontrollida, ketti õlitada ja kummid täis pumbata. Lauri Koorti sõnul on oluline ratas puhas hoida. “Klient toob meile sageli ratta, kurtes, et üks või teine asi ei tööta. Pärast seda, kui oleme ratta ära pesnud, on suurem osa riketest nagu imeväel kadunud.” Eriti maastikurataste puhul on oluline pori vee ja näites Fairyga maha pesta. Linnarattad nõuavad vähem hoolt. Halvim on liiklusvahendile aga talvesõit. “Niiskus ja sool söövad ratast, madal temperatuur teeb õlid paksuks,” räägib Lauri. Lisaks on talvesõit ka ohtlik, isegi kui kasutada naastrehve. Viimased, muide, töötavad ainult otsesõidul, kuid pööretel mitte.
Kui uus ratas soetatud, tasub pärast esimese 200 kilomeetri sõitmist poodi tagasi tulla, et veidi veninud trosse hoolduses kohendada. Pärast seda võib julgelt terve hooaja sõita.
Turvalisus ennekõike
Kiiver on rattasõitjale ülioluline. ”Kiiver teeb mind koledaks” ei ole Lauri Koorti sõnul argument. Kiivrite hinnad jäävad 40-200 euro vahele, kuid funktsioonides suuri erinevusi pole. Lauri, kes tegeleb aktiivselt nii rattasõidu kui rulluisutamisega, kannab kiivrit alati, kui rattad alla paneb. Eelmisel suvel oli ta tunnistajaks, kuidas kiiver väikese tüdruku elu päästis. “Teele ette jooksnud koer ehmatas last, tüdruk kukkus rattalt maha. Kiiver purunes kildudeks, laps ise pääses ehmatuse ja kriimuga.” Kiiver peab tagama, et löök jaguneks ühtlaselt, sellepärast see hoobi saades lagunebki. Lauri Koort paneb kõigile südamele: “See, et eelmisel üheksal korral, mil midagi halba ei juhtunud, ei pruugi sind kümnendal korral, mil kiivri koju jätad, päästa. Kiiver on kõige odavam elukindlustus.”
Mõningaid mõisteid
V- või ketaspidur? V-piduri puhul blokeerivad piduriklotsid ratta ringikäimist ratta pöialt, mehaaniline ketaspidur sarnaneb rohkem autopiduriga. Pidurdusmaa on ketaspiduriga lühem, seega on niisugune pidur lihtsalt tõhusam. Samuti ei vaja ketaspidur nii suurt hoolt. Ketaspidur võib ratta hinda mitmesaja euro võrra tõsta.
Amortidega või ilma? Amordid pehmendavad teel olevatest aukudest või maastiku konarustest tulenevaid raputusi. Samas lisavad amordid rattale kaalu, seega sobib amortidega ratas, kui eesmärk ei ole sõita mitte niivõrd kiiresti kui mugavalt. Laiemate ratastega sõiduvahendite puhul pole amordid nii olulised, sest juba laiad rattad ise pehmendavad lööke.
26- või 29-tollised rattad? Veel hiljuti olid peaaaegu kõikidel jalgratastel all 26-tollise läbimõõduga rattad. Nüüd kasutatakse enamasti suuremaid, 29-tolliseid rattaid, mille eeliseks on ratta parem juhitavus ja suurem võimalik liikumiskiirus.
Süsinik- või alumiiniumraam? Süsinikust raam on oma kerguse tõttu oluline spetsiaalsete võistlusrataste puhul. Tavakasutajale piisab heast alumiiniumraamist. Rattale peale vaadates eristub süsinikust raam alumiiniumraamist selle poolest, et sel pole keevitusjälgi – see on justkui ühest tükist tehtud.
Tavaline või elektrooniline käiguvahetaja? Elektrooniline käiguvaheti töötab akuga, mistõttu tuleb seda aeg-ajalt laadida. Tehnikal on oma võlud ja valud. “Kui tavalise käiguvahetajaga midagi juhtub, aitab oma tehniline taip üldiselt hädast välja. Kui elektrooniline käiguvahetaja tõrgub, pole oma teadmistega midagi pihta hakata – parandamine nõuab spetsiifilisi seadmeid,” ütleb Lauri Koort. Elektroonilisi käiguvahetajaid paigaldatakse esialgu siiski vaid profiratastele.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2014. aasta juunikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)