21 asja, mida igaüks võiks psüühilise erivajadusega inimestelt õppida (1)

Sotsiaalministeeriumi kommunikatsiooniosakonna praktikant Marken Malm toob sotsiaalministeeriumi ajaveebis välja 21 asja, mida meil kõigil on õppida psüühilise erivajadusega inimestelt.

Sõprusest ja hoolimisest

1. Oskus hoida sõpru ja neist tõeliselt hoolida, sh peale erimeelsusi andeks anda ja oma sõprus taas üles leida.
2. Oskus aktsepteerida teisi inimesi sellisena, nagu nad on. Psüühilise erivajadusega inimesed ei tee vahet, kas sul on silmad suured, oled sa modelli moodi ilus või hoopiski tüse – nemad armastavad sind sellisena, nagu sa oled.
3. Oskus usaldada inimesi ja suhtuda kaasinimestesse alati positiivselt. See tähendab ka oskust osutada teistele positiivset tähelepanu ja teha komplimente.
4. Huvi ja heas mõttes uudishimulikkus ümbritseva ning kaasinimeste suhtes. Näiteks vestluse algatamist: “Tere! Mis Su nimi on? Kuidas Sul läheb?” kuuleb kõige sagedamini just nendelt inimestelt.
5. Mõistmine, et sõnadel on tähendused. Iga lubadus ja sõna jääb neile meelde ja nad eeldavad, et antud lubadused viiakse alati ka täide.
6. Oskus austada endast nõrgemaid.
7. Tingimusteta hoolimine.

Unistamisest, töötamisest ja rutiinist

8. Oskus unistada suurelt ja püüelda oma eesmärkide poole, isegi siis, kui need näivad esmapilgul kättesaamatud.
9. Oskust kasvõi vahelgi tulla välja kiiruse ja raha maailmast.
10. Julgust. Psüühilise erivajadusega inimestes ei ole nii palju enda tekitatud piiranguid ja seetõttu on nad tihti julgemad kui keskmine inimene: julged abi küsimisel, kiituse ja mõnikord ka pahameele väljendamisel.
11. Töösse suhtumine. Töö on võimalus ja privileeg. Võimalus tööd teha annab võimaluse olla kasulik ja vajalik. Soov teha mistahes tööd, isegi kui pole seda varem teinud, isegi kui see pole kõige meelepärasem või isegi kui selle jaoks pole veel piisavalt osavust. Kuid hoolimata kõigest saab töö lõpuks ikka tehtud!
12. Soov olla ühiskonnale vajalik, anda oma võimaluste piires oma panus, mitte olla ise abivajaja, sh soov võtta aktiivselt osa kogukonnaelust, olla huvitatud ja entusiastlik pakutavate tegevuste osas.
13. Rutiini hindamine. Kui enamasti nähakse rutiinis justkui oma vaenlast, sest see tüütab, tekitab stressi ja on igav, siis nemad näevad selles oma sõpra: see annab kindlust, maailma mõistmist ja turvatunnet.

Inimlikkusest, tänulikkusest ja rõõmustamisest

14. Enda aktsepteerimine sellisena nagu sa oled – ja endaks jäämist.
15. Oskus ja julgus olla siiras, vahetu ning aus inimene ilma mingite maskideta.
16. Mõistmine hukkamõistmise asemel. Kui ümbritsevad inimesed väljendavad inetult oma halba suhtumist erivajadustega inimestesse, siis ütlevad nemad: „Nad lihtsalt ei tunne meid, me saame neist aru ja ei pane neile seda pahaks. Võib-olla on neil lihtsalt paha tuju.“ Olenemata negatiivsetest hinnangutest, sh ka meedia vahendusel, on erivajadustega inimesed endiselt rõõmsameelsed, kogukonna suhtes sallivad ning motiveeritud ühiskonnaelus osalema.
17. Kannatlikkus ja oskus õppida oma (psüühilise või muu) haigusega elama ning seejuures teisi omasuguseid toetada. Oskus mitte kaotada lootust – elada, õppida, töötada ja lõbutseda – ka siis, kui tervis mõjutab tegemisi iga päev.
18. Sallivus ja teiste kohtlemine eelarvamusteta. Erivajadusega inimesed ei tõrju ümbritsevaid inimesi välimuse, puude või haiguse, staatuse, rahvuse, orientatsiooni või nahavärvi pärast. Näiteks Türi Kodus elav psüühilise erivajadusega inimene aitas kord püsti liigse alkoholitarbimise pärast selili kukkunud mehe ja hinnangute andmise asemel lausus sõbralikult: “Noh, kukkusid jah? Ma aitan üles. Ära enam kuku, eks!”
19. Oskus siiralt rõõmustada. Ka väikeste asjade üle: et tuldi külla, et täna saab kooki, et miski õnnestus hästi.
20. Oskus jätta muretsemine kõrvale, kui on kas või väike põhjus rõõmustada.  Oskust oma rõõmu ka välja näidata ja teistega jagada.
21. Oskus olla tänulik.