KOLM LÄHEDAST MATNUD NAINE: „Sellest ei saagi kunagi päriselt üle. Aeg ainult vähendab valu...“ (38)

Eile oli rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev, mis juhtis tähelepanu sellele, et enesetappe on võimalik vältida. Tallinnas Stroomi rannas toimus ennetuspäeva raames aktsioon eelmisel aastal Eestis suitsiidi teinud inimeste meenutuseks. „Igal aastal sureb kogu maailmas enesetapu tagajärjel üle 800 000 inimese, see tähendab üht inimest iga 40 sekundi järel. Maailmas tehakse aastas hinnanguliselt 20 miljonit ehk üks enesetapukatse iga 1,5 sekundi tagant,“ ütleb peaasi.ee tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa. 

Eestis suri enesetapu tõttu 2016. aastal 183 inimest – 146 meest ja 37 naist. Poiste ja noorte meeste (vanusegrupp 10–24 aastat) surmadest on veerand suitsiidid. „Eesti statistika on maailma keskmisest veidi nukram. Kui ülemaailmselt on aastas 100 000 inimese kohta 11,4 enesetappu, siis meil 14,1,“ ütles Oidermaa.

Probleemile tähelepanu juhtimiseks korraldas noorte vaimse tervise ennetustööga tegelev MTÜ Peaasjad eile Tallinna Stroomi rannas aktsiooni „Ole olemas!“, millega kutsus üles olema ümbritsevate inimeste suhtes tähelepanelikum. Aktsiooni käigus asetati rannale 183 tühja kingapaari mullu vabatahtlikult elust lahkunud Eesti inimeste meenutuseks. Kingade juurde lisati lausekatked, millega oleks võinud nende inimeste poole pöörduda. 

„Mul on hea meel sinuga koos olla“ – on lause, mille valis välja Tiiu. Sõnatult pisaraid pühkides sammus ta erkoranžide jalgpallijalanõude juurde ja pani oma märgi sinna maha. „Minu poeg oli ka spordihuviline. Sõprade seltskonnas oli ta väga hinnatud, tegi alati nalja. Kodus aga tõmbas teki üle pea ja mina teda aidata ei osanud,“ ütleb Tiiu. Tema hääl murdub. „See vaatepilt, mis oli matustel – noored elujõus mehed istusid pingil, hoidsid kätega peast kinni ja nutsid. See on midagi, mis saadab sind alati...“

Veel enne, kui Tiiu mattis suitsiidi teinud poja, tuli tal matta ka abikaasa ja vend – nemadki otsustasid elust lahkuda omal soovil. Tal on kaasas oma venna, mehe ja poja lahkumise järel kirjutatud luuleread, milles on enda süüdistamist ja läbikukkumise tunnet.

„Isegi kui ma tean, et mina ei oleks saanud neid minekuid ära hoida, jääb süütunne. Peas keerlevad asjad, mida poleks ehk pidanud neile ütlema. Sellest ei saagi kunagi päriselt üle. Aeg ainult vähendab valu,“ teab Tiiu.  

Tiiu teab sedagi, et ehkki suitsiidist rääkimist peetakse tabuks, on see asi, millest just peaks rääkima. „Ega see, kui me oleme vait, ei muuda neid lahkumisi olematuks. Ja muidugi, neil, kes jäävad maha, neil ongi vaja see valu endast välja rääkida. Muidu võib päris hulluks minna,“ leiab Tiiu.