Seenenäitus Tartu Loodusmajas.Foto: Silja Paavle
Ilm
15. september 2017, 10:42

Kuidas sünnib sügisene seenenäitus?

Vilets seeneaasta? Tartu loodusmaja näitusele jõudis üle 170 seeneliigi! (6)

"Millal tööandja sind viimati seenele saatis? Mind saadab esmaspäeval, et teisipäevast reedeni saaks taaskord loodusmajas seenenäitust uudistada," rõõmustas Tartu loodusmaja õpetaja Aire Orula.  Tema ja ta kolleegide metsaskäigu tulemusel sündis selleks nädalaks loodusmajja üks pikaajalisemate traditsioonidega näitus, kus seenesõpradele uudistamiseks üle 170 erineva seeneliigi.

Aire kommentaar suhtlusportaalis Facebook tegi mind kadedaks ning nii küsisin ülemuselt luba kaasa minna. Selle sain. Sest kuigi Aire on usin metsaskäija ka vabal ajal, saab parema näituse, kui seeni korjab rohkem inimesi. Nii startiski esmaspäeva hommikul poole üheksa paiku Tartu südalinnast erinevates suundades kolm ekipaaži usinatega. Kauplen end kaasa.

Seenenäitus Tartu Loodusmajas. Foto: Silja Paavle

Teel metsa jagab Aire juhiseid, et esmalt tuleb kaasavõetud kastid vooderdada samblaga ning siis maa seest välja õngitseda kõik ettejuhtuvad seened koos jalaga ning need õrnalt karpi panna. Ning et alles siis, kui samblale on igast seeneliigist juba kolm-neli pandud, võib neid korjata ka isiklikku korvi.

Foto: Seened õrnalt samblale! ( Silja Paavle)

Esimese peatuse teeme paarkümmend kilomeetrit linnast eemal. Loodusmaja töötajad täheldavad, et tegelikult on tänane päev seenekorjamiseks kõige kehvem, sest ilus nädalavahetus on selja taga ning linnalähedased metsad räägivad ühte keelt: "Korilus pole eestlaste seast kuskile kadunud.".

Esmaspäeva hommik veidi niiskes, kuid soojas metsas, rändel tihased ning rähnid peakohal häälitsemas… "Töönädal on hästi alanud," mõtlen ja jalutan sulnilt seeni samblale poetades Airel sabas. Ja muhelen, et elus esimest korda on mul põhjus korjata surmavalt mürgist valget kärbseseent. Meenub fakt, et Eestist leitud üle 7000 seeneliigist on umbes 400 tunnistatud inimesele söödavaks. 

Foto: Harik. Söögiks kõlbmatu. ( Silja Paavle)

Auto juurde tagasi jõudnuna saavad kõik imetleda ühte korvi jõudnud hiiglaslikku harikut. Tegu on põneva ja silmatorkava seenega, mis kahjuks söögiks kõlbmatu. Üksteise saaki imetletakse hiljemgi, sest värske punase mütsiga pilvik või hiiglaslik punane kärbseseen lihtsalt on imeilusad.

Foto: Seenelised saaki imetlemas. ( Silja Paavle)

Pärast esimest peatust sõidame veidi edasi ning teeme veel paar peatust. Aeg-ajalt kostab usinate korjajate suust: "Nii ilus puravik! Raske südamega saadan ta näitusele!". Ja see on tõsi, isiklikud seenekorvid on pärast paaritunnist metsasuitamist üsna õblukesed. Näituse tarvis tassime saali 16 seenekasti. Neid lisandub teisteltki ekipaažidelt.

Aire Orula silmitseb rahulolevalt meie ekipaaži saaki Foto: Silja Paavle

Seente korjamine on seenenäituse ettevalmistamisel aga üks väike osa. Põnevaks läheb alles siis, kui seened tuleb kastist liikhaaval näitusevalmidusse seada ja ka ära määrata. Selleks on loodusmajja appi tulnud mükoloog Kuulo Kalamees ning loodusteadlane Külli Kalamees-Pani.

Vahepeal tuleb näitusesaali juba linnakodanikust seenehuviline, kes ei malda näituse avamist ära oodata ning hakkab Kuulo Kalamehega seentest rääkima. "Roosa kärbseseen on kupatatult hea söögiseen. Muidu on ta aga väga mürgine ning teda on lihtne panterkärbseseenega segamini ajada. Sestap ma neid korjata ei soovita," jagab seeneteadlane härrale õpetussõnu.

Foto: Roosa kärbseseen. ( Silja Paavle)

Seente kohta käivad nõu küsimas tartlased läbi nädala ning seda on hädasti vaja. Sest nagu on sageli näha suhtlusportaali Facebook seenehuviliste grupist – sageli ei ole jutt mitte sellest, et mis seen, vaid kas kõlbab süüa. Ning kõige lihtlabasemat kuuseriisikat soovitakse pildi alusel tuvastada päevas kümmekond korda. Loodusmaja töötajate sõnul pole aga haruldane seegi, kui inimene saabub seenenäitusele eilne seenepudi kotis ning tunneb huvi, kas see ka süüa kõlbab. Et eile olla seda söödud, kuid midagi ei juhtunud. "Ma tõsiselt imestan, et seenemürgistusi nii vähe on," kommenteerib Aire.

Määramine võtab aega mitu tundi, toob kaasa tõsisel ilmel seeneraamatu lehitsemist ning omajagu vaidlusigi.

Foto: Külli Kalamees-Pani ja Kuulo Kalamees seeneliikide üle vaidlemas. ( Silja Paavle)

"See limanutt lõhnab nii hästi, ehk on lõhnav limanutt?" küsib Külli Kalamees-Pani Kuulo Kalamehelt.

"Ei ole!" põrutab viimane.

"Ta ei luba mul kunagi lõhnav limanutt seene nimeks panna!" kostab Külli seepeale.

Kui sageli seente määramise üle vaidlema peab?

"Kõik seened tekitavad vaidlusi!" kostab Kuulo Kalamees, et teadlane vaatab seene eoseid mikroskoobiga ja siis saab ta kindlalt öelda, millega on tegu. Näitusele tuleb neid üles seada aga välimuse järgi.

"Sa pead panema lihtsalt limanutt!" rõhutab ta Külli Kalamehele veel.

"Juba panin!" kostab vastuseks.

Askeldamisele taustaks silmitsen heldimusega kaunist erkoranži seent, mis metsas just mulle näppu jäi. Saan teada, et tegu on leekmampliga. Ilus seen, aga söögiks kõlbmatu.

Foto: Leekmampel ( Silja Paavle)

Samuti poetan tervitussõnad enda kastist taldrikule jõudnud verevale vöödikule (mürgine!) ning söögiks kõlbmatule kobar-metskõrgesele, mis keeldus metsast lahkumast ilma rohututita.

Seenenäituse projektijuht Anneli Ehlvest räägib, et saali seente ülesseadmine on vaid üks pisike osa seenenäituse korraldajate tööst. Et näitus püsiks värske, käiakse seeni korjamas igal hommikul kogu näituse aja. Ning et seened püsiksid vaatamiskõlblikud, tuleb näitusesaali temperatuur hoida võimalikult jahedana, seeni tuleb pöörata ja kasta. Igal õhtul viiakse seened külmkappi ja hommikul tuuakse tagasi. "Midagi pole teha, näituse viimasel päeval ei näe enam kõiki neid seeni, mida esimesel. Aga samas lisandub igal päeval väljapanekusse uusi liike," selgitab ta. Nii ongi, et esimesel päeval jõuab seenenäitusele 141 erinevat liiki, neljanda näitusepäeva lõpuks on näituselt läbi käinud liike aga juba 173. Kõikide liikidega saab tutvust teha seenenäituse virtuaalsel väljapanekul, mille tarvis on kõik korjatud üles pildistatud. 

Foto: Kuulo Kalamees ja seenenäituse projektijuht Anneli Ehlvest. ( Silja Paavle)

Kõik see on end aastatega ära tasunud, sest tänavu taas Keskkonnainvesteeringute keskuse toel teoks saav seenenäitus on loodusmaja ajaloos üks populaarsemaid ja pikaajalisemaid näituseid, mis toimub juba 1957. aastast. "Eks seenesõpru kasvab peale ja seened vajavad kordamist. Eestlased on unikaalne rahvas, kelle korilasehing pole kuskile kadunud," pakub ta näituse populaarsuse põhjuseks.

Ka on nii, et mitmed seened näitavad end mõne aasta tagant. Üks selline on näiteks limatünnik. Tõsi, limatünnik on I kategooria kaitsealune liik ja kevadseen, mistõttu sügisesele seenenäitusele ei jõua see kunagi.

Foto: Lastegruppide üks meelisatraktsioone on mikroskoobid. ( Silja Paavle)

Ning lisaks traditsioonilistele seentele saab näitusel aimu seeneriigist laiemalt, näiteks hallitusseeni vaadata. Lastegruppide üks meelisatraktsioone on mikroskoobid, mille abil saab suurendatuna vaadata nii seeneusse kui –eoseid, samuti hallitusseeni.

Loodusmaja pargis on aga kännunäitus ning selgi aastal leiab seal siltidega tähistatult üle kümne liigi seeni. Samuti laieneb näitus talveaeda, kus üks eksootiline seen juba mitmendat aastat nina välja pistnud.

Foto: Loodusmaja pargis on siltidega tähistatud üle kümne liigi seeni. ( Silja Paavle)

Kui näitus läbi, korjatakse seened kokku ning viiakse metsa. On lootust, et uuel aastal on need paigad eriti seenerikkad, sest seened levivad teadupoolest ka eoste kaudu. Selsamal põhjusel pudistavad loodusmaja töötajad igal aastal seeneeoseid pisut ka loodusmaja ümber asuvasse parki.

Kuulo Kalamehe sõnul on tänavu üsna vilets seeneaasta. "Kevadest saati on üsna külm olnud. Seen tahab sooja," märgib ta. Tartu loodusmajas näeb aga seeni veel küll, seenenäitus on avatud veel täna kella 18ni.