90 000 ravikindlustuseta isikut on Eesti oludes väga suur arv, kui arvesse võtta, et tööturul aktiivsete inimeste hulk ulatub 700 000ni ning et riik katab laste ja pensionäride kindlustuse. Et kindlustuseta isikud saavad juba praegu kiirabiteenust ja muud erakorralist abi eluohtliku seisundi korral, siis on kaalumise koht, kas ennetustegevus ja varasem ravi alustamine tuleks maksumaksjale lõppkokkuvõttes odavam. Ühtpidi turgutab kiirabi niikuinii pidevalt narkomaane ja meil on piisavalt ressursse, et lennutada metanoolimürgistuse saanu kopteriga mandrile ravile, teisalt kogume korjandustega raha haigete laste ja vähihaigete ravimiseks. Meil töötab haigekassa küll solidaarsuspõhimõtte alusel, kuid igaühe lauskindlustamisel peame endilt küsima, kas sotsiaalmaksu tasuvate inimeste jaoks ei tundu selline rahakulutus lennuki pealt raha külvamisena.
Milline oleks ausa maksumaksja huvi pingutada tööl käia, et tema teenitud raha eest hakata ravima ka loodreid ja elukunstnikke, kes ise ei panusta ravikindlustusse sentigi. Kuid silmas tuleb pidada mitte ainult õigluse küsimust, vaid ka maksulaekumisi. On avalik saladus, et neid, kes peavad ametlikku tööotsa ja maksavad makse vaid haigekassakindlustuse nimel, polegi nii vähe. Üleüldise ravikindlustusse puhul väheneb või kaob motivatsioon ametlikult töölkäimiseks mitte ainult neil, vaid kõigil maksumaksjail. Samas võib ravikindlustuse pakkumist ilma tööl käimata võtta kui esimest sammu tööjärgses ühiskonnas kodanikupalga maksmise poole. Enne tuleb leida vastused kahele küsimusele: kas maksumaksjad on valmis ravima tingimusteta kõiki sõltumata nende maksupanusest ning kas selleks jätkub raha?
Kommentaarid