Katrin LustFoto: Erakogu
Blogid
26. september 2017, 19:46

Inimene on Eestis vaid väike viljatera hiiglaslikus riigi masinavärgis (16)

Vahest ma mõtlen, mis huvitav koht see Elva küll on. Astrid Reinla kirjutas omal ajal Eesti esimese telenovelli "Õnne 13", mis on tänaseni vaatajanumbrite poolest edetabelite tipus. Samas lood, mida Õnnes räägitakse, on üsna jaburad ja nii mõnigi kord olen mõelnud, kes neid elukaugeid lugusid küll kirjutab. Olles nüüd aga juba kolm "Kuuuurija" saadet Elvast teinud, mõtlen et provintsielu teleseriaalis sarnaneb provintsielule Elvas täielikult ja Astrid Reinla pani "Õnne 13" kohavalikuga omal ajal ikka täiesti täppi. Mastimännid ja kired töötavad nii seriaalis kui päris Elvas tänaseni. 

Minu eilne saade rääkis pimedast Avost ja ratastoolis olevast fotograaf Raivost, kes on enda sõnul Rõngu vallavalitsusele nagu sandid kaelas. Täna elavad mõlemad mehed Rõngus, mis õige pea liidetakse üheks suureks Elva vallaks. Nii Raivo kui Avo tööd ja toimetamised on samuti just Elvaga seotud. 

Katrin Lust Foto: Erakogu

Ma ei taha täna võtta seisukohta valla juhtide käitumise osas, vaid täna soovin ma kirjutada asjast üldisemalt. Kõigepealt pimeda ja neeruhaige Avo abistamise küsimus. Kui ma käisin Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus käivad kõik Lõuna-Eestis dialüüsi vajavad patsiendid, siis kohtasin ma seal veel mitmeid haigeid, kes rääkisid mulle ühest suust, kuidas neile käib üle jõu dialüüsis ehk verepuhastuses käimine. 

Rõngus pole asi sugugi kõige hullem. Näiteks kohtusin ma haiglas ühe prouaga Kallastelt, kes rääkis, kuidas neil peres ei jätku raha, et sõidutada proua Kallastelt Tartusse kolm korda nädalas dialüüsi, ja nii käib ta seal ainult kaks korda nädalas, mis paneb muidugi põntsu tema tervisele ja elukvaliteedile. Kallaste vald teda ei toeta. 

Samas kui me räägime näiteks Tallinna linnast või mõnest muust üksikust rikkast vallast Eestis, mis tuleb omadega hästi toime, siis vaesemates valdades Avo-suguste abivajajatega probleeme pole. Nagu me kõik teame, on Tallinnas tasuta ühistransport, aga samuti on siin ka sotsiaaltransport tasuta. Ehk ma tahan öelda seda, et tegelikult on Eesti inimesed ebavõrdses olukorras ja seda just elukoha tõttu. Laiendamata seda teemat leian ma, et vähemalt näiteks nendele samadele neeruhaigetele võiks dialüüsis käimine olla siiski kõigile tasuta. Tegemist on elutähtsa protseduuriga ja see võiks ja peaks olema Haigekassa rida. 

Ma ei süüdista tegelikult valdasid, kes oma vaeste ja väetitega - nagu Rõngu vallavanem ütles - on kimpus. Pigem süüdistan ma meie seadusandjat, et ta on meie riigis haigetele inimestele sellise keeruka ja ebavõrdse süsteemi korraldanud. Päeva lõpuks taotlevad vallad ju puudu oleva raha nagunii riigi käest. 

Kui vaadata, mis on juhtunud pimeda Avoga, siis on selge, et oma sissetulekust pensioni näol ta ära ei ela. See 380 eurot, millest tuleb maha arvestada 163 eurot (vallale transport) ja 70 eurot ravimid, pluss kommunaalid, ei jää palju järele. 

Avo käib küsimas vallalt ka toimetulekutoetust, aga seda ei osanud ta üle 50 euro paluda. Kas vallal ei oleks lihtsam Avo puhul teha otsust, et see teenus on talle tasuta. Ja ainuüksi sellepärast, et vald ei peaks teda jooksutama ega panema teda kehva seisu oma palumistega, siis väärikuse mõttes võiks vald oma inimeste eest ikkagi seista ja neid toetada. 

Samamoodi näen ma ka ratastooli oleva Raivo probleemi. Kui tõepoolest oli Elva linnal vaja huvikooli jaoks võtta temalt ateljeeruum, siis oleks võinud ka mõelda sellele, milliseid ruume talle asemele pakkuda. Käisin ja tutvusin suvel huvikooli majaga, kus asus Raivo fotoateljee. Loomulikult oli see ruum Raivole ideaalne. Seal ei olnud treppe ja ka pääs WC-sse ratastooliga oli hea. 

Samas majas muide asub ka teisi erarentnikke. Seal oli ilusalong ja üks kohvik. Kohvik muide oli meie külaskäigu ajal suletud ja kohalikud ütlesid, et see toidukoht on suletud juba ammu. Miks linn ei võtnud oma huvikooli tarbeks siis sedasama kohviku pinda, mis täna tühjana seisab. Maja omanik on ju Elva linn. 

Kokkuvõtteks tahan ma öelda seda, et meil siin Eestis räägitakse igasugu tööjõureformidest jne., aga need kaks meest saavad tegelikult ju suurepäraselt oma asjadega hakkama, kui neid veidigi aidata, toetada ja märgata. See ei ole lahendus, mida Rõngu vallavanem saates välja ütles, et paigutame nad hooldekodudesse. 

Kuigi Rõngu vallavanem rääkis, et hooldekodud on Põhjamaade praktika, siis minule tuletas see jutt meelde nõukogude-aegseid kinniseid invaliidide hooldeasutusi, kuhu nad silme alt ära korjati. Selge on see, et perekonnaseadus paneb vanemate eest hoolitsemise laste kanda, aga siinkohal ma vastaks pimeda Avo sõnadega. Avo tütrel on kaks väikest last ja nende toidulaualt ta enda muredega midagi ära võtma ei lähe.

Mõtlesin veel, kuidas oleks võinud olla võimalik Avot aidata. Võib-olla tõesti oleks tal lihtsam elada Tartus, kust tal oleks kergem käia dialüüsis. AGA mille eest ta leiab endale Tartus eluaseme? Rõngu kinnisvarahinnad ei ole Tartuga võrreldavad, aga võib-olla oleks tõesti üks variant, kui ta saaks Tartusse sotsiaalkorteri. Ehk ei peaks vaatama väikeses Eestis nii kitsarinnaliselt, et tegu on kahe erineva omavalitsusega ja inimene on vaid väike mutrike hiiglaslikus riigi masinavärgis.