Terviseuudised

Pisipoisil ootamatult avastatud suhkruhaigus pööras neljalapselise pere elu pea peale

„Arstid krabasid mult lapse käest ja jooksid temaga intensiivravi osakonda!“ (64)

Geidi Raud, 28. september 2017, 00:04
VALUS PROTSEDUUR: Maire räägib, et pisipoeg saab aru, kui ta suhkrutaseme mõõteriista välja otsib, ning ulatab vastuhakuta oma käe. Foto on illustratiivne.Foto: Vida Press
Tartumaal elavale pereemale on viimased nädalad olnud väga rasked: pesamuna haigestus äkitselt ja iga päevaga muutus olukord järjest hullemaks. Kui ema arvas algul, et tema kaheaastast poega kimbutab kõhugripp, siis tegelik diagnoos tõmbas vaiba alt – lapsel avastati diabeet.

36aastase Maire (nimi muudetud) sõnul ilmnes pojal esimene sümptom pärast tuulerõugete põdemist – laps hakkas keskmisest rohkem jooma. „Ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest meil on väikene toitumiskriis: poiss tarbib korraga umbes 50 grammi tahket toitu ja sinna juurde 300 milliliitrit piima. Ta lihtsalt selekteerib enda jaoks toite välja – kui keelega proovides maitse meeldib, siis sööb.“ Päeval tarbitud vedelik tahtis aga öösel välja pääseda. „Ma vahetasin tal mähkmeid ka öösiti, kuid ta oli mul ikka läbimärg,“ ütleb pereema.

Samal teemal

Lumepall veeres edasi ja peagi ilmusid poisil mähkmepiirkonda punased laigud. „Perearst pani diagnoosiks, et tegemist on mähkmelööbega, aga haiglas selgus, et hoopiski seen on tekkinud,“ sõnab Maire. Ka lapse käitumine muutus ebastabiilseks: muidu nunnu pesamuna hakkas pereliikmeid rusikaga lööma ja asju loopima. Aeg-ajalt oli ta ka väga loid ega jõudnud midagi teha.

Kõik need märgid viitasid, et lapse veresuhkur on liiga kõrge, kuid seda ei osanud kahtlustada ei ema ega perearst. Kuna poiss ka oksendas, kahtlustas perearst kõhuviirust. Arst keelas lapsele piima andmise ja käskis selle asendada tee ning suure suhkrusisaldusega mahladega. Poisile tehti ka vereproov, kuid veresuhkrut ei kontrollitud. Järgmise päeva hommikuks oli poja seisund juba nii hull, et Maire kutsus kiirabi. „Ta ei tõusnud enam voodist üles. Kiirabi tuli kohale, vaatas ta üle ning viis Tartusse lastekliinikusse.“

RUTTU RAVILE: „Arstid ütlesid mulle tema veresuhkru näidu, krabasid mul lapse käest ja jooksid temaga intensiivravi osakonda,“ meenutab Maire möödunud teisipäeva Tartu ülikooli lastekliinikus.Foto: Aldo Luud

Ohtlikult kõrge veresuhkur

Haiglas tehtud analüüsid näitasid, et lapsel on suur vedelikupuudus ja tema veresuhkru näit on 32 mmol/l (normaalne on 3,5–5,5). „Ootasime koos lapsega analüüside tulemusi. Arstid tulid küsima, kas me oleme diabeetikud. Ütlesin, et ei. Arstid ütlesid mulle tema veresuhkru näidu, krabasid lapse käest ära ja jooksid temaga intensiivravi osakonda,“ meenutab Maire. 

Poiss pandi haiglavoodisse ning talle ühendati külge neli tilgutit, vererõhumõõtja ja veel mitu seadeldist. Arstid tahtsid lapsele veeni ka kanüüli panna, kuid esiti see ei õnnestunud. „Nad üritasid veeni ultraheliga leida, aga pojal oli siis juba palavik tekkinud ja ta värises. Arstid ootasid, kuni tal veresuhkur madalamaks läheks ja värinad ära kaoks ning alles siis saadi kanüül sisse, et teda ei peaks igaks vereprooviks eraldi torkima,“ räägib Maire pisaratega võideldes. „See väike kehakene sai korraga külge nii palju juhtmeid. Seda kõike oli nii meeletult valus vaadata.“

Šokk pole veel kohale jõudnud

„Olles ametilt tugiisik ja nelja lapse ema, õpid lapse juuresolekul oma emotsioone kontrollima. Ilma lapseta või sellest haigusest rääkides ma nutan. Ma saan aru suhkruhaiguse tõsidusest. Kui ma eksin: näiteks süstin insuliini valesti või arvestan süsivesikuid valesti, siis see võib lõppeda sellega, et poeg võib viie-kuue aasta pärast pimedaks jääda ja tal võib süda üles öelda. Kui terve laps kukub ja teeb käe või põlve katki, siis paraneb see paari päevaga. Tema puhul see enam kunagi nii ei käi.“ Naine lisab, et ta pole veel päriselt aru saanud, mis on juhtunud ja kuidas sellega toime tulla. „Ma olen kindel, et see šokk jõuab mulle veel kohale.“

Teisipäeval lasti Maire pisipoeg haiglast välja, aga juba reedel tuleb uuesti kontrolli minna. „Ma pean oma last iga kahe tunni tagant torkima, et veresuhkrut mõõta. Seejärel saab ta insuliinisüsti ning siis hakkame sööma. Ta on mul leplik. Eks me teeme talle nägusid, kui sõrmest verd võtame. Kui laps näeb, et ma võtan asjad välja, siis ta annab käe ja saab aru, et nüüd on aeg verd anda. Siis ta jookseb juba külmkapi juurde, sest teab, et on aeg süüa. Õlad on tal juba süstimisest sinised ja kintsu peal on suur sinikas,“ kirjeldab Maire elu diabeetikust lapsega. Kõik need protseduurid õpetati Mairele haiglas selgeks nagu kõigile teistele suhkruhaigete laste vanematele. „Enne ei lubata haiglast väljagi kui asi selge. See on väga tõsine asi.“

Diagnoos muudab kogu pere elukorraldust

Maire adub, et elu suhkruhaige pojaga on väga raske. „Ma saan öösel järjest magada kõige rohkem kaks tundi ja 45 minutit, sest siis on järjekordne veresuhkru mõõtmine.“ Ka on naine mures oma neljalapselise pere majandusliku olukorra pärast. Ise on ta lapsega kodune ja abikaasa töötab ehitusel. Kõik neli last on alaealised. Mairel on esimene käik apteeki tehtud ja arve oli 130 eurot. Ka tuleb soetada ilmselt spetsiaalne insuliinipump, mis maksab 3500 eurot.

Õnneks aitaks insuliinipumpa osta Eesti laste ja noorte diabeediühing ning Lastefond. Maire pere peaks selle pumba eest maksma vaid 360 eurot. „Meie pere jaoks on ka see mega suur summa. Ainuüksi kõige elementaarsemate asjade jaoks, et laps elus püsiks, kulub meeletult raha,“ nendib pereema. Peale ravimite ja meditsiinitarvikute tuleb nüüd pojale osta ka spetsiaalseid toiduaineid, mis on kordades kallimad kui tavatoit. 

Pisipoiss hakkab küll pärast puude vormistamist saama toetust, kuid sellest summast jääb Maire sõnul ilmselt väheks. Nii tuleb perel tuua ohvreid – pereisa peab plaani minna välismaale tööle. „Abikaasa praeguse palgaga saime ilusti hakkama ja oleme ka ise puudustkannatavaid peresid toidu ja riietega abistanud. Seda me tulevikus enam teha ei saa ja selle üle olen ääretult kurb.“ 

Maire ise abi paluda ei taha. „Ma ei taha iseendale seoses oma lapse ravimatu haigusega abitust õpetada,“ ütleb ta, et võtab vastu küll fondide abi, kuid inimestelt annetusi paluma ei hakka. Ta unistab, et tulevikus leitaks diabeedi vastu muu ravim kui pidev insuliini süstimine. „Äkki ilmub kuskilt ajuhiiglasest teadlane, kes töötab parema ravi välja. Soovin, et minu laps saaks elada täisväärtuslikku elu ega peaks taluma pidevat torkimist.“

Pereema paneb teistele lapsevanematele südamele, et nad oleks oma põnnide tervise osas tähelepanelikumad. „Meie seisund oleks praegu palju parem, kui oleksime lasknud kohe poisi veresuhkrut kontrollida. Ma rõhutan, et see esimese tüübi diabeet ei teki magusast, mahladest ega rämpstoidust. Selle puhul otsustab kõhunääre lihtsalt ühel hetkel, et ta ei tööta enam korralikult.“

Foto: Aldo Luud

Esimese tüübi diabeet nõuab eluaegset insuliinravi

Esimese tüübi diabeedi põhjuseks on insuliini tootvate beetarakkude hävimine põletiku tulemusel, seisab diabeedi infolehel. Esimese tüübi diabeedi ravi eeldab alati eluaegset insuliinravi. Insuliini kas süstitakse või manustatakse insuliinipumba abil. Haruldastel juhtudel võib haigust ravida kõhunäärme saarerakkude siirdamise või kõhunäärme siirdamisega. Diabeedi arengut mõjutavad nii pärilik eelsoodumus kui ka keskkonnategurid. Esimese tüübi diabeeti esineb maailmas kõige rohkem Soomes, eestlastest diabeetikuist põeb esimest tüüpi umbes 10%. Diabeedi tunnused on muu hulgas pidev janu ja suukuivus, sage urineerimine, jõuetus, pidev näljatunne, ootamatu kaalulangus ja aeglaselt paranevad haavad.