Miks jäävad inimesed mingitest ainetest või ka tegevustest sõltuvusse? Kõik mõnutekitavad asjad ei arene kõigil inimestel sõltuvuseks välja. Mõni suudab hoida tüki šokolaadikooki ainult erilisteks hetkedeks, teine tarbib tohututes kogustes suhkrut iga päev. Mõni suudab juua paar klaasi veini vaid reedeti, teine istub päevad läbi külapoe ees ja jälgib maailma läbi ähmastunud pilgu.
Maureen Boyle, Ameerika teadlane Rahvuslikust Uimastiuuringute Instituudist, selgitab veebilehele LiveScience: „Igasugune sõltuvus on bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne häire. See on kombinatsioon inimese geenidest ja neurobioloogiast ning sellest, kuidas need on omakorda seotud inimese psühholoogiliste ja sotsiaalsete näitajatega. Ehk et mingis mõttes on see nagu igasugune muu krooniline haigus nagu diabeet, vähk ja südamehaigus. Ja nagu needki haigused, on sõltuvus nii ennetatav kui ka ravitav. Kuid kui see jääb ravimata, on tegu eluaegse haigusega.“
Hoolimata sellest, milline on inimese esmane kokkupuude sõltuvust tekitava ainega - keegi pakub, endal on uudishimu - siis kõigi sõltlaste ühine nimetaja on see, et aine (või tegevus) vallandab nende ajus suure koguse dopamiini ehk õnnehormooni. Ja dopamiinilaksu saavad igapäevaselt paljud meist - hea söök, hea seks või muu meeldiv kogemus. Dopamiin on meile primitiivsel tasandil eluliselt vajalik, ilma seda otsimata (eriti söögist ja seksist) sureksime välja.
Erinevad ained tekitavad erineva dopamiinireaktsiooni. Mõnedega tekib laks kiirelt ja kohe, teiste mõjul toodab aju seda kauem, tulemuseks õndsal pilgul tuiavad-taaruvad kodanikud. Sõltuvuses inimene muutub negatiivsete emotsioonide suhtes eriti tundlikuks ja hakkab ka psühholoogilisel põhjusel otsima abi meelemürkidest või lohutavast tegevusest. Paljud droogid tekitavad tarbimata jätmisel füüsilise reaktsiooni, näiteks iivelduse või krambid.
Nii juhtubki, et sõltlase jaoks muutub kihk uimasti enese järele suuremakski kui vajadus mõnutundeks, mida see pakub.
Et dopamiin on väga tihedalt seotud ka inimese mäluga, on tagasilangus väga kerge juhtuma. Paranev alkohoolik võib pärast aastaid kainust jalutada baari ja otsekohe saab ta ajult signaali, et peab jooma hakkama. Aju mäletab, et nii oli hea olla.
Mõni inimene on lihtsalt eelmainitud faktorite tõttu sõltuvustele vastuvõtlikum. Eriti kehtib see nooremas eas inimeste kohta. Mida noorem aju, seda tõenäolisem on halva kombe areng totaalseks sõltuvuseks.
Tunnistada endale, et oled üks nendest, kelle geenid, sotsiaalne taust või lihtsalt aju iseärasus (ja neid inimesi on ju palju) on selline, et oled sõltuvusele kergesti alluv - olgu see siis naps, rämpstoit või süstal, olemuselt on nad põhimõtteliselt samad - ei ole enam häbiasi. Otsi abi professionaalidelt ja vaata oma eluviisid hindava pilguga üle. Ka see haigus on ravitav.
Kommentaarid