Ajukahjustusega sügava puudega poiss vajab eluspüsimuseks ravitoitu (11)

Milleks.

Eutonaasia pole praegu enam mõeldav, milleks lähedastele selline mälestus? Arvan, et kaalu tõstmiseks on üks võimalustest püreestatud toiduna vajalike ainete andmist. Muidugi lisatoit pole vastunäidustatud. Paraku kõik haiged on erinevad, kuid minul on õnnestunud püreestatult kõik vajalik
haigele anda, kaal on olnud enim plussis kui miinuses. Õnneks/kahjuks pole keegi võimeline selliste laste eluiga määrama, isegi mitte arstid. Oletatav eluea maksimum 6-7 aastat ei pidanud paika, sel aastal tähistas oma 40 sünnipäeva. Seega jääb Kenno lähedastele soovida vastupidavust ja mõistmist.
Sotsiaalvaldkond peaks oma tegevust ümbervaatama ja lähtuma erinevate haigete vajadustest erinevalt, mitte seadma kõik n. ö. ühe pulga peale. Väga puudulik valdkond.

Kurb lugu, aga tänapäeva seadused ei luba loomulikku teed minna. Siis oleks see tapmine. Aga sel juhul peaksid maksumaksjad selle kinni maksma.100 aastat tagasi läksid kõik sellised sünnid hukka. Lastest on kahju, kes kannatavad, ümbruskonda ei taju ja lihtsalt in. Muidugi on last kahju kaotada, aga tugevam jääb ellu, ka vabas looduses. Mõistlik oleks ülemaailma sügavalt haiged lapsed igavesse unne jätta. Küll lapsevanemad sellest üle saavad- Aeg parandab haavad.

Hoida elus last,kelle mõistus ei saa iial korda ja kehagi nõder,vaid valuks emale.Milleks pikendada inimese piinu???

Kennost on mul isiklikult väga kahju. Loodetavasti saab ta pere piisavalt palju toetust, et selle murega toime tulla. Küll aga on mul küsimus meie meditsiinilisele süsteemile:
Kas tõesti pole võimalik antud haigust diagnoosida varajases rasedusestaadiumis?! Sel puhul oleks ju võimalik rasedus katkestada ja säästa nii ennast kui ka veel sündimata last. Ma võib-olla kõlan julmalt oma mõtteavaldusega, kuid kahjuks ei ole ju sellise diagnoosi saanud laste oodatav eluiga teab kui pikk ja isegi kui hea raviga saab inimest hoida elus kuni vanaduseni, siis tegelikult tähendab see ju seda, et üks vanematest või mõlemad peavad ennast 24/7 pühendama haigele lapsele, laps, kes ilmselt ei saa rääkida ega õppida, rääkimata iseseisvast söömisest on kinni voodis ja vegeteerib oma elupäevade lõpuni seal.
Vanematele, kes selliseks ohvriks valmis on, nende ees müts maha, kuid siiski jääb kripeldama see, kas see on kõige parem stsenaarium. Ma ise pigem sooviks endale eutanaasiat kui olla vegiteerivas olekus voodi külge aheldatud elupäevade lõpuni.

Mine mine kesse keelab

esiehelt ära . . .