Foto: Vida Press
Terviseuudised
4. november 2017, 00:01

Kuidas hoolitseda mäluhäiretega lähedase eest ja sealjuures mitte iseennast ära kaotada?

Kooselu dementse vanemaga sööb närvid seest: „Nagu oleks kolmas laps majas.“ (130)

„Ma tunnen, et lausa vihkan teda. Et ta on mulle koormaks. Et minu oma elu jääb elamata. Pean pidevalt kodus valvama, et ta pesuväel majast välja ei läheks,“ prahvatab tallinlanna Kai, kelle aeg kulub peamiselt dementse ema eest hoolitsemisele. „Nende mõtete järel aga tabavad mind alati süümepiinad – ta on ju mu ema, ma ei tohi niimoodi mõelda! Tunnen end nii halva ja väärituna.“

„Ma tunnen, et lausa vihkan teda. Et ta on mulle koormaks. Et minu oma elu jääb elamata. Pean pidevalt kodus valvama, et ta pesuväel majast välja ei läheks,“ prahvatab tallinlanna Kai, kelle aeg kulub peamiselt dementse ema eest hoolitsemisele. „Nende mõtete järel aga tabavad mind alati süümepiinad – ta on ju mu ema, ma ei tohi niimoodi mõelda! Tunnen end nii halva ja väärituna.“

Kai (49) räägib: „Mida aeg edasi, seda piinarikkamaks mu kooselu emaga muutub. Mul oleks nagu kolmas laps majas. Eriti valus on mõelda tagasi ajale, mil mu ema oli suure vabriku peakonstruktor. Temast sõltus, kas tehas täidab plaani või ei. Mäletan, kuidas mõnel õhtul käisid ema kolleegid meie kodus tööasju arutamas. Emal oli vaikne hääl, kuid tema sõna oli määrav, tema otsustas. Ja praegu...“ Kai ohkab.

Algas kõik sellest, et ema ei viitsinud enam temaga koos üritustele tulla. „Veel aasta tagasi käisime Looduse Omnibussiga Ida-Virumaal. Ema otsis ise reisi, maksis osavõtumaksud. Hiljuti meelitasin ta Estoniasse „Savoy balli“ vaatama. Ema torises, et ei viitsi, tuli siiski kaasa ja jäi juba esimese vaatuse ajal tukkuma. Teda ei huvita miski. Ta ei kuula raadiot, ei vaata telerit. Mul on talle küll ajaleht tellitud, kuid ta lehitseb selle läbi mõne minutiga. Hiljuti tabasin ta 2009. aasta Eesti Naist lugemas. „Oi, kas see polegi viimane number?“ imestas ema.“

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99