Kuidas saada usalduslik kontakt turtsaka teismelisega?

Pereterapeut Piret Hallast (MTÜ Eesti Pereteraapia keskus) ütleb, et teismeliste turtsakusel võib olla hulk erinevaid põhjuseid.

„Suur osa on arengulistel muutustel,“ selgitab Hallast. „Väga tihti on aga konfliktide taga kadumaläinud usaldus – kahjustada on saanud lapse ja vanema turvaline, emotsionaalselt lähedane suhe.“

Pereterapeut lisab, et nii nagu igas suhtes, tahavad ka vanem ja laps tunda lähedust, soojust, toetust ja emotsionaalset kontakti. Paraku võib selle kontakti üsna lihtsalt kaotada. „Teineteise vältimine, kriitika, süüdistused, eneseõigustamine, olulistel teemadel mitterääkimine, mittekuulamine, probleemide pisendamine – kes meist tahaks kogeda selliseid käitumisviise,“ selgitab Hallast.

Kuula teismeline ära

Sageli tekib vanematel küsimus, kas teismelist peaks võtma kui last või suhtuma temasse kui noorde täiskasvanusse. Pereterapeut ütleb, et siin mängib suurt rolli see, mil moel on lapsevanemat ennast teismeeas kasvatatud.

Hallasti kinnitusel võtame me enamiku käitumuslikke oskusi kaasa just iseenda kasvamise kogemustest.  Kui vanemat on kasvatatud viisil, et tuleb alluda, täita kõik korraldused otsekohe, mitte vaielda, mitte seada vanema nõudmisi kahtluse alla – ehk puudu jääb arutelust, selgitamisest, mõistmisest, rääkimisest ja kuulamisest –, siis suure tõenäosusega kasvatab lapsevanem ka oma last samal moel. Head lähedussuhet soovides pole see aga just kõige tulemuslikum viis, tõdeb Hallast.

Pereterapeut nendib, et teismelised ise ootavad sageli, et vanemad võtaksid neid võrdväärsete partnerite, mitte enam lastena. „Hea on tuua paralleeliks täiskasvanute sõprussuhe, kus me harva sunnime oma sõpru jõuliselt enda nägemuse järgi toimetama. Ikka leiame kompromisse ning arutame erimeelsusi. Hea tavana teeme seda häält tõstmata ning ähvardusi kasutamata,“ kirjeldab Hallast. Ka teismelistega suhtlemisel tuleks olla paindlik.

Mõnikord tuleb kodus ette olukordi, kus üks või teine reageerib millelegi nii, et see haavab teist, ja seepeale kahaneb igasugune omavaheline suhtlus väga napiks. Haavunud teismeline võib aga igasugusest kontaktist üldse keelduda. Hallast selgitab, et mingil määral on justkui lihtsam mitte rääkida ja asju endasse hoida. Ka võib teismeline valida ühe vanema, kellele ta end avab. Kokkuvõttes muudab selline käitumine aga peresuhetes rolle veel segasemaks. Üks lahendus on pöördumine pereterapeudi poole, kelle rolliks tihti ongi lapse ja vanema suhtluse taastamine.

Nõustaja poole pöördumine pole häbiasi

Teraapiaruumis alustatakse Hallasti sõnul turvalise õhkkonna loomisest, usaldussuhe ülesehitamisest. „On oluline, et kõik osapooled tajuksid, et neid kuulatakse ja mõistetakse,“ märgib terapeut.

Turvalises keskkonnas saab harjutada oma mõtete väljendamist, mis ei pruugi olla alati positiivsed, möönab Hallast. Kui räägitakse olukordadest, mis on haiget teinud või kedagi haavanud, aitab see kõigil osapooltel mõista oma tegevuse mõju lähedastele – sel moel saab tekkida ruum andeks palumise ja andeks saamise jaoks.

Oluline on rääkida ka heast – sellest, mis teises meeldib, mis on tunnustamist ja esiletoomist väärt. „Terapeut saab olla sel teel hea abiline nii teismelisele kui ka lapsevanematele,“ julgustab Hallast inimesi abi otsima.

Nõustaja poole on mõistlik pöörduda enne, kui tekib tunne, et kõik on üle pea kasvanud. „Alati on lihtsam vaid pisut keerukaks muutunud suhtlust korrigeerida,“ selgitab Hallast. „Hoopis teine lugu on aastate jooksul välja kujunenud negatiivsete suhtlemismustrite muutmisega.“

Otsi abi kohe!

Viimasel ajal on uudistes sageli jutuks olnud kodust lahkunud lapsed, keda otsitakse. Piret Hallasti sõnul on sellised olukorrad igale lapsevanemale äärmiselt tugevaks märkuandvaks signaaliks, et midagi on korrast ära. „Sel juhul tuleb viivitamatult leida spetsialist, kes aitab selgust saada, mis on toimumas noore inimese ning samuti teda ümbritsevate lähedastega,“ kinnitab Hallast. Abiks pereterapeudi leidmisel on Eesti Pereteraapia ühing.