Ita EverFoto: Katrin Helend-Aaviku
Inimesed
29. november 2017, 19:37

Ita Ever: „Vabal ajal meeldib mulle jalutada. Ja siis ma loen ja mõtlen, istun ja logelen.“ (11)

„Ma ei saa kuidagi hommikul varakult üles. Ma olen väga hea magaja. Ma ikka kuulen endaealisi naisi rääkimas, et mõtle, ma tõusen juba kell viis  hommikul üles ja mul ei ole üldse und! Mina siis mõtlen, et kas ma olen nii vana juba? Miks mina tahan nii palju magada? Miks mina ei saa kell viis üles?“ räägib armastatud näitlejanna Ita Ever talle omase mahlaka ja vimkaliku huumoriga. 

Teatrikriitik ja ajakirjanik Margus Mikomägi esitles Rapla raamatukogus oma uhiuut raamatut „Kaksteist armastavat naist“, milles on kokku pandud kaksteist varasemat intervjuud teatriga seotud naistega. Kohal oli ka Ita Ever, kes lisaks päevakohasele teemale vastas ka küsimustele enda elu kohta.

Ita Ever, Margus Mikomägi ja Mari Lill. Foto: Katrin Helend-Aaviku

Ta on väga liigutatud, et Mikomägi paigutas raamatusse ka intervjuu Ülle Ullaga. „Olen temaga väga palju aastaid kokku puutunud ja viimastel aastatel kuidagi eriti. Me sattusime Draamateatris koos mängima ka mõnes näidendis ja see kuidagi lähendas meid veelgi enam. Ta oli imeline inimene.“

Ita Ever ütleb ka, et samuti imetleb ta väga koos temaga raamatu kaante vahele saanud näitlejanna Marika Vaarikut, kes teeb imelisi rolle teatris NO99.

„Kui ma temaga kohtusin, küsisin, et ütle mulle ausalt, miks sa niisugust lolli seal mängid? Miks sa teed niisugust teatrit, kus sa roomad mudas, mis on su organitele ja hingamisteedele ohtlik. Aga ta ütles mulle: „Kas sina ei teeks?“ Ma ütlesin, et ei tea, ära sa ütle, võib-olla tõesti teeks! Ta ütles, et ta on võimeline kõike tegema, kui on tegemist lavastaja Eneliis Semperiga. Te võite kiruda või mitte kiruda, aga mina imetlesin tema Savisaare etendust. See oli midagi häm-mas-ta-vat! Teades näitlejana, missugust tööd see nõudis! See oli väga hea.“

Näitlejanna soovitab väga vaatama minna Draamateatri etendust „Ivanov“, mille on lavastanud Uku Uusberg ja kus Ita Ever ka ise kaasa teeb.

„Esimesed võimalused pileti saamiseks on aga alles järgmise aasta märtsis. Kui teil on vähegi võimalust või vähegi tutvusi või võidate loteriiga teatripileti, siis soojalt soovitan. See on väga omanäoline etendus. Väga hingeminev. Ja väga omapärase Uku Uusbergi lahtimõtestatusega. Seal on väga palju ootamatust kõige paremas mõttes ja väga ilusaid osatäitmisi näitlejatelt,“ räägib Ita Ever ja märgib, et töötas Ukuga Uusbergiga esimest korda.

„Ma küsisin oma kolleegidelt, kes on enne Ukuga töötanud, et öelge mulle, kas ta nii palju räägib kogu aeg? Uku võis lõputult rääkida. Meil olid proovid kella 11-15 ja Uku tuli absoluutse ettevalmistusega muidugi igasse proovi. Tal olid oma küsimused näitlejatele ja tõekspidamised kõik kirja pandud, aga ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis,“ jutustab Ita Ever lõbusalt.

Uku Uusbergi isa Valter Uusberg, kes esitlusel Margus Mikomägi raamatu eessõna ette luges, istub teisel pool lauda, kuulab ja muheleb.

„Ja siis lõppude lõpuks, kui lavastus tervikuna hakkas juba ilmet võtma, siis ma taipasin, miks ta nii palju räägib. Ta rääkis selle asja kõigepealt endale 110% selgeks ja ta teadis täpselt, mida teeb lavastuse kõige väiksem osatäitja. See oli tehtud näitlejaga selgeks selle pika jutuajamise tulemusena,“ räägib Ita Ever imetlusega.

„Aitäh, isa!“ ütleb ta Valter Uusbergi poole sügavalt pead noogutades.

Ita Ever räägib, et tal on tulemas uus roll.

„See on eakas daam, nooruses kirglikku elu elanud naine, kes oma tütrega on kuidagi pahuksis, aga on võtnud tütretütre enda juurde ja nüüd nad kahekesi teevad igasuguseid lollusi. Jutumärkides lollusi. Nad teevad õue lõkke ja tantsivad selle ümber. Mul on hirm, ma kardan, et ma ei saa iial seda rolli kätte, sest see on nii raske ja niivõrd suurte võimalustega. Aga ütlen siis endale, et Ita, kui sa suudad veel teksti meelde jätta ja suudad liikuda ka, no ära löö põnnama, katsu ikka ära teha!“

Ita Ever räägib, et on vaatamata oma kõrgele eale on ta ka praegu tööga hõivatud.

„Aga kui mul näiteks on vahepealne periood, kus mul proove ei ole, aga õhtul on etendus, siis ma magan hommikul kaua. Ma olen väga hea magaja. Ma ei saa kuidagi hommikul varakult üles,“ tunnistab ta muhedalt.

„Ma ikka kuulen endaealisi naisi rääkimas, et mõtle, ma tõusen juba kell viis üles ja mul ei ole üldse und! Mina mõtlen, kas ma olen nii vana juba? Miks mina tahan nii palju magada? Miks mina ei saa kell viis üles? Aga see on sellepärast, et kui tulen etenduselt ja jõuan koju alles kell pool kaksteist, siis on kõht tühi, sest enne etendust ma ei söö. Ja siis kui koju tulen, käib külmkapi uks priuh-prauh. Siis on hea mugav, panen teleka käima, äkki tuleb midagi huvitavat. Ja sageli tuleb. Mõnelt teiselt kanalilt, mitte meie Eesti kanalilt."

Näitlejanna räägib, et on väga maias. Ja kui tal on aega, siis ta jalutab.

„Elan Mustamäel metsa lähedal ja siis ma natuke patseerin seal. Ja teen omale süüa või lähen välja sööma. Siis ma loen. Ja siis ma mõtlen, istun ja logelen. Lapselapsed on juba inimesed ja nendel on juba endal lapsed. Muidugi ma neid näen, aga neil on oma elu ja töö ja sageli me ajad ei klapi, et mõnes kindlas päevas kokku leppida. Aga muidugi see on rõõm – ma olen vanavanaema! Aga eks me oleme ju kõik ühtemoodi, me naised, onju? No ma mõtlen, kes tööl käivad. Kodus on tegemist, kellel on pered. Nii et olge tublid! Aitäh!“