ei olnud kahjuks midagi viga, peale selle, et elukaaslane tüdines ära regulaarsest suguelust, ja nüüd pean end teadlikult hävitama, et varsti ära kaduda.
Et su süda rahule jääks tegin juba 8. november kell 8:37 järgneva näoraamatu sissekande: Mul on kommentaariumites tekkinud üks järjekindel fänn, kes nõuab, et ma räägiks ära „loo kasvuhormoonist, suusatajatest ja kursavennast suusarahva doktorist“. Selle teemaga on lihtne. Võin kinnitada, et ma pole kunagi kellelegi välja kirjutanud ega ka soovitanud kasvuhormooni ega sellega soetud preparaate. Lõpus viidatud tohtriga pole me kursavennad, küll aga head kolleegid. Ja kasvuhormoonist oleme me omavahel kõnelenud täpselt ühe korra – Puusepa 1a kohvikus lõunasöögi järjekorras ja konteksti arvestades siis ilmselt aastal 2001.
No tahaks teada, kui paljud oma tööst/tegevusest nii vaimustuses on, et lausa naudivad igapäev tööl käimist? Saan aru, et kui amet, mida pead hakkab lausa närvidele käima, pidevalt juba aasta aega, siis tuleb ära tulla, aga kaks päeva järjest ei taha tööle minna, see on ikka väga üledramatiseeritud hinnang. Pakun, et peale mõne punabi siis eriti töölkäijaid poleksi.
Kui on väärt töö mida meeldib teha. Näiteks mul on kogemus peenmehhaanika-elektrotehnika vallas kui istud lauataha tööd tegema ja ei märkagi, et päev on möödunud kui õhtul ülemus tuleb ajab su minema tööjuurest. Samas eestis ma ei kujuta ette mis ametid need on, eks Punab saab mingi 5000 või rohkem palka, see on juba üks suur motivaator, palk peab olema korralik, see annab suure motivatsiooni. Ei viitsiks teha tööd kui palk oleks 700 euri aga kui see on 3500 siis on hoopis teine tera, täpselt sama töö puhul. Inimene peab tundma, et teda on vaja ja ta on ka reaalselt motiveeritud, kui kumbagi seda ei ole siis on võimalus juhtidel alati ise oma töö ära teha.
Lõpuks olen leidnud omale pideva töö ja harrastuse koos. Sain pensionile. Ainult, et penskar peab penskar olema 24/7, ei ühtegi vaba päeva ega kohvipausi tööajast. Mulle siiski meeldib.
KOMMENTAARID (14)