Liisa Pakosta ahistamisest: mind on lapsest saati õpetatud, kuidas enda eest seista (41)

Ahistamisteema lõpetuseks küsis saatejuht Meelis Süld Pakostalt, kas ka teda on seksuaalselt ahistatud. 

"Uuringute järgi umbes pooli naisi on seksuaalselt ahistatud, vähemalt siis üks kord elu jooksul või nad on tunnetanud seda, aga see tähendab seda, et seda teist poolt ei ole ahistatud. Et umbes pooli naisi ei ole seksuaalselt ahistatud. Tänu oma vanemate kasvatusele on minul õnn ja juhus olnud sattuda selle teise poole hulka, et mind on küll lapsest saati õpetatud seda, kuidas enda eest seista ja see on, ma arvan, mind väga paljust hullust ka muudes valdkondades  eemal hoidnud. Ma olen väga tänulik oma vanematele selle eest," vastas Pakosta. 

Sotsiaalmeedias algas seepeale äge arutelu, kas tõepoolest päästab  ahistamisest hea kasvatus ja oskus enese eest seista? 

Õhtuleht küsis Liisa Pakostalt kommentaari, mille avaldame tema palvel täismahus. 

"Ma ei ole nii öelnud, vastasin, et mul on olnud õnne ja juhust mitte sattuda ahistamise ohvriks ja et abiks on olnud ka vanemate õpetus, kuidas täpsemalt enda eest seista.

Kõik kolm komponenti - õnn, ahistamisjuhtumisse mitte sattumine ja oskused ahistamise vastu seista on olulised ja ainult ühe neist välja rebimine varahommikuse otseintervjuu vastusest moonutab tegelikult antud vastust ja see pole aus.

Vastuses ma kõigepealt ütlesin saatejuhile, kes küsis ootamatu küsimuse, et kas mind isiklikult on ka seksuaalselt ahistatud, et ta ei küsi ju arsti käest, et kas arst on sama haigust ka ise põdenud.

Õnne ja juhust ehk olukordi, kuhu iga inimene võib sattuda, inimesed ise muuta ei saa, see ei sõltu inimesest endast. Rõhutan juurde, mida õnn ja juhus täpsemalt tähendavad - see tähendab seda, et mul on olnud õnne sattuda kokku hea koduse kasvatusega meestega ja ma pole sattunud juhuse läbi ahistamisolukorda, ning olgu selle eest kaitstud kõik naised ja mehed Eestimaal!

Saate jooksul oli aga mitu korda juttu sellest, et mida iga lapsevanem ja iga ülemus teha saab, on anda enesekindlust ja oskusi, luua väärtusruum, et mitte kedagi ei tohi ahistada ja ahistamise korral on igaühe täielik õigus sellele vastu hakata. See ei tarvitse halva õnne korral üldse aidata, aga see võib aidata ning seetõttu oleks väär ka see üldse maha vaikida.

Mind on nüüd küll juba rünnatud selle eest, et ma üldse nimetasin seda, aga mu meelest on see vale.

Vanemaid tuleb julgustada kasvatama lapsi nii, et eriti tüdrkud ei saaks kodust kaasa teadmist - istu vaikselt, ise oled süüdi, kui sind keegi käperdama tuleb, tüdrkud peavad olema tasased ja sulnid ja alati naeratama, juhtugu mis tahes. Ma arvan, et suisa vastupidi, tüdrukute ja naiste jõustamisest mitterääkimine jätaks nad valehäbisse olukorras, kus nad ohvriks satuvad ning jätaks nad ilma vajalikust oskuste pagasist, kuidas olukorrast välja tulla. Mulle tundub nüüd, et isegi selle teemaga käib valehäbi kaasas.

Kõikidest asjadest, mis võivad inimeste õiguste kaitset aidata, tuleb ikka rääkida!

See, et last õpetatakse ise mitte ahistama teist inimest, vaid teist inimest austama, see on täiesti elementaarne, sellest on ka palju rohkem avalikus meediaruumis juttu olnud. Mida rohkem me saame rääkida asjadest otse ja valehäbita, seda kiiremini tulevad lahendused, seda ohutumalt saab igaüks ennast tunda tööl, koolis, avalikus ruumis.

Rõhutan ka juurde, et võrdsete võimaluste volinik tegeleb väga paljude erinevate diskrimineerimisjuhtumitega ja on täiesti põhjendamatu eeldada, et üks riigiametnik oleks kõiki diskrimineerimisi just nimelt isiklikult kogenud.

Vastus kõlab intervjuu lõpus, kolmeteistkümnendal minutil. Eelnevad 13 minutit rääkisime me võimusuhetest, alandava ja ähvardava õhkkonna loomisest ahistaja poolt ja muudest palju olulisematest teemadest. Ärme nüüd seda viga ka tee, et asume ette heitma, et ma kogu eelnevat kolmeteistkümmet minutit ei rääkinud viimasele küsimusele vastates uuesti üle, eks."