SELEEN: tugeva immuunsüsteemi ja ilusa välimuse võti

Olulise antioksüdandina aitab seleen aga kaitsta organismi rakke vabade radikaalide kahjustuste eest. Vabad radikaalid on aga immuunsüsteemi nõrgendajad ja paljude haiguste põhjustajaks.

Eestlaste veres kipub olema aga vähe seleeni. Tallinna tehnikaülikooli keemiainstituudi vanemteadur Anu Viitak räägib koos Eesti geenivaramuga 2012. aastal läbi viidud uuringust, kus 300 inimesel uuriti seleeni taset vereseerumis. Leiti, et seleeni tase oli tunduvalt madalam vähki põdevatel haigetel ning et seleenipuudus ning soolevähi tekkerisk on omavahel tõsiselt seotud.

Tartu ülikooli biokeemia professor Ursel Soomets märgib, et seleenil on meie organismi kaitsevõime tugevdamisel väga tähtis koht, sestap on selle mineraalaine defitsiidi korral selle manustamine lisaks väga vajalik.

Ta toob näiteks, et mitme uuringu järgi mõjutab seleen eluiga ning kaitseb vähi eest. Kuid organismi turgutamine seleeniga nõuab just vähihaigetelt tarkust, sest keemiaravi ajal tarbitud seleen annab vähirakule elujõudu hoopis juurde.

Ka HI-viiruse kandjatel on leitud seleenipuudust, samuti eesnäärmevähi puhul, seleenipuudus mõjutab südame-veresoonkonna haiguste esinemissagedust, kilpnäärme alatalitlust ja meeste viljakust. Seleenipuudust on täheldatud ka reumatoidartriiti põdejatel.

Suitsetajad, vanurid, südame-veresoonkonna ja teiste krooniliste haiguste põdejad peaksid olema aga topelttähelepanelikud, sest nende organismis on seleeni tõenäoliselt erakordselt vähe. Samamoodi on seleenidefitsiiti täheldatud kestva stressi ning alkoholi liigtarbimise puhul.

Soomets lausub veel, et seleen on ka hea elavhõbeda neutraliseerija. „Arstid soovitavad merekala süüa kaks-kolm korda nädalas. Põhja-Euroopa kasvandustest pärit kalad sisaldavad reeglina elavhõbedat. Kaks korda nädalas sellise kala söömine elavhõbedamürgitust ei põhjusta, kuid oma tervise nimel võiks kalale kõrvale seleeni süüa,“ sõnab ta.

Seleeni üleküllus või puudus organismis on otseselt seotud ka pinnasega, kus kasvavad taimed, mida inimene iga päev sööb. Anu Viitak kinnitab oma aastatepikkuse uurimustöö põhjal, et Eesti muld on seleenivaene ja inimesed ei saa seetõttu taimedest vajalikku seleenikogust.

Soomes teadvustati sama probleemi juba mõnikümmend aastat tagasi ning seal hakati riigi eestvedamisel seleeni põlluväetistelegi lisama. 1992. aastal läbi viidud teadusuuring näitas, et võrreldes 1972. aasta näitajatega, mil mulda seleeniga ei rikastatud,, on näiteks koronaartromboosi juhtumite arv meestel väheneud 55% ja naistel 68%. Eestis mulda seni Viitaki sõnul seleeniga ei rikastata, kuigi võiks, sest seleenivaegus võib olla põhjustada sagedasi haigestumisi.

Kõige paremini imendub seleen aga igapäevasest mitmekülgsest toidust. Tasub teada, et head seleeniallikad on õllepärm, küüslauk, sibul, kala, koorikloomad, punane liha, punased viinamarjad, spargelkapsas, töötlemata nisuterad ja teravili, munad, maks, neerud, kana ja aedviljad, samuti roheline kapsas ja salat.