Tallinna Lastehaigla Toetusfondi patroon Evelin Ilves: head teod päästavad maailma, ka meid endid
Meenub, kuidas meie teed kunagi kohtusid. Olin tollal Eesti Päevalehes turundusdirektor. Pikalt kestnud arutelude tulemusena otsustasime juhatuses, et üks korralik ajaleht võiks ühiskonna ja riigi juhtimise kritiseerimise kõrval aidata ka ise midagi üles ehitada. Otsustasime ette võtta heategevuse. Oma Taani ja USA sõbermeediate kogemusist teadsime, kui palju ja olulisi asju arenenud lääne ühiskondades kodanike initsiatiivi, vabatahtlikkuse ja vahenditega ära tehakse. Teiste eeskujul jõudis meisse teadmine, et heategevus pole lihtsalt nn aukude lappimine – anda sinna, kus riigi vahendeid napib. Heateod tõstavad tegija enda enesehinnangut ning seeläbi saavad inimesed ja terved ühiskonnad paremaks. Tahtsime samuti annetada! Aga kellele?
Läbipaistva raamatupidamisega fonde leidus tollal ühe käe sõrmede jagu.
Kõige tublim tundus neist Kanadast Eestisse naasnud dr Liis Klaari juhitud Tallinna Lastehaigla Toetusfond. Lõimegi käed. Järgnesid suured iga-aastased Tõnu Kaljuste dirigeeritud jõulukontserdid Estonias, külastasime lastehaiglat neli korda aastas, saatsime lastele detsembris jõuluvana, tegime südamlikke videoid väikeste patsientidega ning koos tuhandete kontserdikülalistega saime haiglat aidata enam kui miljoni krooniga.
Me ei mõtle tihti sellele, et kui laps satub haiglasse, muutub nii tema kui ka terve pere elu pöördeliselt. Erinevalt täiskasvanust on lapse ravi kõige tähtsam «komponent» tema ema ja pere, kohalolek 24/7. Doktor Adik Levin, tollane vastsündinute intensiivraviosakonna juht, teadis seda hästi ja arendas Tallinna Lastehaigla baasil välja praegu kogu maailmas tuntud ja hinnatud humaanse meditsiini kontseptsiooni. Inimkeeli tähendab see ema või vanemate otsest osalemist ja kohalolekut lapse haiglaravis.
Sain seda ka omal nahal proovida, kui mõni aasta hiljem otsustas mu tütar sündida kuus nädalat varem ning temaga koos sinnasamasse intensiivraviosakonda sattusin. Seestpoolt tundus kõik ikka väga teistmoodi! Värske ema ahastus – miks mina? – tegi algul jõuetuks ja saamatuks. Korraga olin unustanud viimsegi detaili, mida kolme aasta jooksul Tartus lastereanimatsioonis õena töötades omandanud olin. Oma tillukese beebi peal, kelle peakene mahtus issi peopessa ja kes ei ulatunud isegi ta küünarnukini, pidin kõik nullist uuesti ära õppima.
Praegu on mul Tallinna Lastehaigla Toetusfondi patroonina nii hea ja soe teada, et fond on peale vajaliku moodsa tehnika soetamise saanud väga palju ära teha seal, kuhu ravikindlustuse käed ei ulatu: haiglakeskkonna lapsesõbralikumaks muutmisel ja oma lapsi toetavatele vanematele paremate tingimuste loomisel. Lisaks kõik need ülimoodsad ja uuenduslikud ravid, mis pole veel kindlustuse nimistusse jõudnud, ent mis on õigel ajal mõne pisikese elu päästnud. See töö ei lõpe kunagi. Head teod päästavad maailma, ka meid endid. Sügav kummardus teile, heategijad! Palju õnne ja pikka iga, veerandsajandine Tallinna Lastehaigla Toetusfond!