Millised nakkushaigused kimbutasid eestlasi sada aastat tagasi? (4)
Statistikaameti peaanalüütik Eve Telpt kirjutab statistikablogis, et ameti eelkäija, Riigi Statistika Keskbüroo 1930. aasta väljaandes „Rahvastik ja tervishoid Eestis“ seisab: „Mitmesuguste haiguste hulgas, missugused inimesi tabavad, on nakkushaigustel eriline tähtsus, kuna nad oma kiire ja taudikujulise levimisega suurt kahju võivad sünnitada rahva seas, viies hauda rohkel arvul elanikke ja põhjustades nende töövõimetust, sageli mitte ainul ajutist, vaid ka alalist.“"
Sajand on pikk aeg. Arstiteaduse kiire arengu ja vaktsiinide kasutuselevõtu tõttu on nakkushaiguste levik viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud ja paljud tollased nakkushaigused peaaegu unustuste hõlma vajunud. Eesti Vabariigi juubeli auks tasub kunagi olnut jälle meenutada.
Sagedasemad nakkushaigused vabariigi algusaastatel
Ajutine Valitsus võttis 1919. aasta veebruaris vastu määruse, mille järgi tuli registreerida 21 nakkushaigust (tollal nimetusega „külgehakkavad haigused“). Esimese aasta jooksul registreeriti kokku 10 873 haigusjuhtumit. Kõige rohkem (30%) oli nende seas verist kõhutõbe ehk düsenteeriat, mida registreeriti aasta jooksul 3284 korral ehk 31 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Teised sagedamini registreeritud nakkushaigused olid sarlakid (2100), leetrid (1754) ja plekiline soetõbi ehk plekitüüfus (1232).
Vabadussõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel oli Eestile iseloomulik nakkushaiguste taudikujuline levimine. Taudide tõttu võis mõne haiguse levik järjestikustel aastatel hüppeliselt muutuda. Kui vaadata näiteks 1920. aasta andmeid, siis leiab verise kõhutõve alles teiselt kohalt, sest selle kõrval puhkes samal aastal teine ja veelgi suurem taud – plekiline soetõbi, mida registreeriti üle kolme korra rohkem kui aasta varem.
Sagedasemad nakkushaigused tänapäeval
Terviseamet registreerib nakkushaiguste registris 59 nakkushaiguse andmeid. 2016. aastal kanti registrisse kokku 192 489 haigusjuhtumit. Seega on sajandi jooksul märgatavalt pikenenud registreeritavate nakkushaiguste nimekiri ja suurenenud haigusjuhtumite arv. Õnneks ei tähenda suurem haigusjuhtumite arv kasvanud ohtu, sest paranenud on ka oskus nendega toime tulla.
Erinevalt vabariigi algusaastatest, mil sagedasemad nakkushaigused võisid aastati erineda, on nüüd välja kujunenud selge liider – ülemiste hingamisteede ägedad nakkused. 2016. aastal registreeriti neid 170 116 korral ehk 1293 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Sellised nakkused hõlmasid 88% aasta jooksul registreeritud nakkushaigustest. Tegemist ei olnud erandliku aastaga, vaid kogu viimase kümnendi kohta võib öelda, et kümnest registreeritud nakkushaiguse juhtumist üheksa on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused.
Sagedasemad nakkushaigused olid 2016. aastal veel gripp (8584 haigusjuhtumit), tuulerõuged (5846), puukborrelioos (1420) ja suguliselt levivad klamüüdiahaigused (1275). Niisiis on levinumate nakkushaiguste esikümme sajandi jooksul väga palju muutunud. Ainus haigus, mis oli kümne sagedasema nakkuse hulgas nii 2016. aastal kui ka pea sajand tagasi, asub esikümne lõpus. Sarlakeid on praegu küll märksa vähem, kuid mullu registreeriti neid siiski 280 korral.
Infulentsa, mida üldiselt nimetati Euroopas „Hispaania haiguseks ja USA-s „Sigade haiguseks”, alguseks loetakse 11. märtsil 1918.a. Kansase osariigis Fort Rileys puhkenud haigust. Ühe kompanii kokk kaebas, et tal on tugev külmetus, ta tundis palavikku ja peavalu, valusat kurku ja valutavaid lihaseid. Lõunaks olid 107 haigestunut pandud haiglasse ning mitmed neist olid 4 tunni möödudes juba surnud. Fort Rileyst levis haigus pea silmapilkselt üle Ameerika, kustutades mõne tunniga tervisest pakatava inimese. „Ainus viis kuidas leida ruumi haigele - tuli oodata haigla ukse ees kuni surnud olid viidud eest” – doktor James Leake.
1918.a. novembris epideemia kadus sama äkki kui oli tulnud. 800 000 kuni 860 000 ameeriklast surid 8 kuu jooksul. Kogu maailmas hävitas haigus üle 21 miljoni inimelu, s.o 2 korda rohkem kui oli langenud I-s Maailmasõjas.
Ka ajal, mil noor Eesti riik novembris 1918 Vabadussõda alustas, möllas maal parasjagu gripiepideemia. Vabadussõja jooksul langes lahingus ja suri haavadesse 2060 meest. Haigustesse suri samal ajal 1388 Eesti sõdurit. Suurima lõikuse sai surm aga tsiviilelanikkonnast – toetudes lünklikele andmetele valdadest ja kihelkondadest, on asutud seisukohale, et Eestis suri aastail 1918–1919 grippi rohkem inimesi, kui andis elu iseseisvuse eest.