Edusammudest vähiravis räägib Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja professor Hele Everaus.
Millised vaktsiinid aitavad vältida vähki haigestumist?
Vaktsiinid moodustavad kaks suurt gruppi. Ühed on ennetavad ja teised on ravivaktsiinid. Ennetavate vaktsiinide hulka kuulub emakakaelavähki tekitava viiruse, s.o papilloomiviiruse kahe kõige sagedamini kasvajat põhjustava tüve vastane vaktsiin. See on praegu soovituslik, eriti puberteedieast välja jõudvatele neidudele. Papilloomiviirusega nakatutakse sugulisel teel, mida enam ühel noorel inimesel on partnereid, seda suurem tõenäosus on neid viirusi saada. Kahjuks tuleb öelda, et umbes 3%-l juhtudest vaktsiin ei aita, sest nakatutakse teiste viirustüvedega, mille vastu vaktsiini praegu ei ole.
Maailmas suureneb maksavähki haigestumine, seda pigem küll arengumaades. Maksa kahjustavad B- ja C-hepatiidi viirused, seega kuulub ennetavate vähivastaste vaktsiinide hulka ka B-hepatiidi vastane vaktsiin. C-hepatiidi vastu meil kahjuks midagi head veel pakkuda ei ole.
Aga millised on ravivaktsiinid?
Ravivaktsiin tähendab, et juhul, kui kasvaja on juba olemas või kui oleme saanud suurest kasvajast standardraviga lahti, aga midagi on veel alles jäänud, siis püütakse rakendada organismi kaitsemehhanisme tagavaid rakke. Ühed ravitoime kandjad on dendriitrakud – rakud immuunsüsteemis, mis saavad kasvajarakkude kohta infot kõige esimesena. Ameerikas võeti suhteliselt kiiresti kasutusele just dendriitrakkude infokandjatel ja kaitsemehhanismidel põhinev vaktsiin eesnäärmevähi vastu. Töös on veel päris mitmed niisugused vaktsiinid, mida püütakse just ravi eesmärgil kasutada.
Mida arvata sellistest ennetavatest võimalustest nagu PAP-test, mammograafia, PSA-test?
Skriiningute suhtes on mõningaid küsimärke. Usun, et mammograafia puhul on olnud palju positiivset, kuigi inglased diskuteerivad näiteks selle üle, kas see on rahaliselt mõistlik. Kindlasti on mammograafial kindel koht nn päriliku vähi korral. Tegelikult on juba sugurakkudes teatud rakkude kasvu reguleerivad geenid muutunud ja need kanduvad edasi pärilikult. Kui tavaliselt on rinnavähi teke üldpopulatsioonist 12%, siis pärilikku rinnavähki on 60%. Sel juhul on jälgimine kindlasti kõige olulisem.
Hiljuti ilmus üks väga suur ameeriklaste uuring selle kohta, kas PSA (prostata spetsiifiline antigeen, kasutatakse sageli eesnäärmevähi markerina – toim) määramine on mõjutanud eesnäärmekasvaja kulgu ja haigusesse suremist. Selgus, et absoluutselt ei ole mõjutanud, seega käib Ameerikas diskussioon PSA-testi üle.
Ka jämesoolevähki haigestumus suureneb praegu. Üsna oluliseks peetakse lihtsat testi, kus kõigepealt katsutakse ja vaadatakse pärasoole lõpposa ja vaevuste korral tehakse korduvalt peitveretesti. Kui see midagi näitab, uuritakse edasi. Niimoodi saadakse vähieelsele seisundile varakult jälile, samas on see meetod lihtne ja odav.
Kindlasti on väga hea ka emakakaelavähi lihtne tsütoloogiline test – seda võimalust tuleb kasutada.
Kuidas elada nii, et vähki ei tekiks?
Soovitatakse ju mitmeid asju: ei tohi paksuks minna, peab olema korralik füüsiline koormus, tasakaalukas elu, tuleb piisavalt juurvilja süüa, ei tohi suitsetada. Tõepoolest, me saame seda kõike teha või mitte teha, aga samas – 50% kopsuvähki põdevatest naistest on mittesuitsetajad. Kopsuvähihaigetest meestest 70% on suitsetajad, aga kõigist suitsetajatest on kopsuvähihaigeid 15%. Mina näen haiguse võitmise võtit ka selles, et kui terviseprobleem tekib, tuleb arsti poole pöörduda.
Halvaloomulised muutused tekivad sageli keemiliste ainete tõttu, sest need võivad mõjutada raku pärilikkusainet. Ei tohi ära unustada ultraviolettkiirguse mõju, mille tõttu võib kasvada melanoomi haigestumise risk.
Millised on uuemad seisukohad ja suunad vähiravis?
Võib-olla on seni liiga vähe mõeldud sellele, et meie immuunsüsteem töötab koos hormonaalsüsteemiga. Enamikku kasvajatest (välja arvatud spetsiifilised) esineb meestel sagedamini kui naistel. Miks? Ehk on vastus selles, et stressiolukorras surub organism meeste immuunsüsteemi maha, naistel aktiveerib. Neid mehhanisme uuritakse.
Teine uus lähenemine seisneb selles, et ravis püütakse lähtuda konkreetsest patsiendist, sest sama kasvajaline haigus käitub ühel patsiendil ühtemoodi, teisel teistmoodi. Tegelikult on juba terve hulk ravimeid, mis toimivad just spetsiifilise geneetilise mutatsiooni olemasolul. Aga sealjuures tuleb arvestada nii genoomi kui proteoomiga, s.t valkude kogumiga.
Tulevikus – mina kindlasti seda hetke ei näe, aga nooremad kolleegid tõenäoliselt võivad näha – hakatakse sünnitusmajast kaasa andma genoomikaarti ja sinna juurde sedasama valkude kaarti. Et kõike seda analüüsida, on vaja ka väga head infotehnoloogilist baasi. Viimastel aastatel on see valdkond üha enam tähelepanu all.
Paar kuulsat Ameerika instituuti leiavad, et vähil kui sellisel on rohkem ühiseid jooni kui erisusi. Eri organite kasvajaid ei pea vaatama eraldi. Kasvaja on organismis kui protsess. See ei ole cancer (vähk ingl k – toim), vaid cancering – protsess, mis mõjutab väga paljusid tasemeid. Ühel hetkel annab varem kogutud info uue kvaliteedi.
Palju räägitakse ka ühest uuest meetodist – kasvaja olemasolu tuvastatakse hingeõhu järgi.
Suuõhu määramisel püütakse leida teatud ainevahetusproduktide kompleks, mis oleks erinev tervel inimesel ja kasvajaga inimesel. Seda oleks ju väga lihtne teha – määrata hingamisõhus need ainevahetusproduktid. See on tulevik ja selle nimel töötatakse väga kõvasti.
Millal võiks see meetod tavameditsiini jõuda?
Kui selle meetodiga ilmneb tõesti väga selge erinevus, siis teevad juba firmad kõik selleks, et see jõuaks kiiresti ka praktikasse. Seejärel on Eesti arstide asi seista selle eest, et meie patsiendid sama võimaluse saaksid.
Milliste organite kasvajate ohjeldamisel on viimastel aastatel saavutatud senisest paremaid tulemusi?
Väga oluline positiivne dünaamika on täheldatav lümfisõlmede kasvajate ehk lümfoomide puhul. Bioloogilise ravi kasutuselevõtt on andnud väga häid tulemusi, nii et me võime rääkida tervistumisest 60–70% juhtudel.
Viimasel aastal on lootustandvaid arenguid olnud mitteväikserakulise kopsuvähi osas, aga siin on veel pikk tee käia. Samamoodi kõhunäärmevähi puhul, mida on väga raske üldse varakult diagnoosida.
Kui võrrelda kasvajaid teiste krooniliste haigustega, siis on potentsiaal kasvajatest terveneda palju suurem võrreldes mõne teise haigusega. Paljudel juhtudel on vähk muutunud krooniliseks haiguseks, see tähendab, et me ei saa küll sellest lahti, aga suudame ravi kombinatsioonidega hoida protsessi kontrolli all. Inimesed käivad tööl ja teevad asju, mida varasematel aegadel ei saanud.
Millist ravi tahaksite meil rohkem edendada?
Palliatiivset (leevendavat, toetavat – toim) ravi. Tervenemisel sõltub väga palju sellest, kuidas me suudame inimese algusest peale psühholoogiliselt ja pärast ka füüsiliselt taastada. Võtame näiteks kemoteraapia kõrvalmõjud – inimesed pöörduvad meie juurde tagasi, aga me ei saa neid vastu võtta. Siis lähevad nad kiirabisse, ühesõnaga, toetava ravi süsteemi praegu ei ole.
Ameeriklased kirjutasid suure artikli palliatiivse ravi tulemustest: sama palju kui ühe uue ravipreparaadi kasutuselevõtt aitas seesama adekvaatne toetav ravi. Pikenes elulemus, rääkimata elukvaliteedist. Loodan, et meil tekib ka selles vallas läbimurre nagu mujal maailmas.
Kui inimesed ei saa toetust, kiputakse igasuguseid alternatiive otsima...
On olnud üksikuid, kes ei tule pärast diagnoosi teadasaamist ravile. Minu kogemus ütleb aga, et neid on vähe. Pigem minnakse posijate juurde siis, kui ravil tekivad kõrvaltoimed ja on vaja toetust, kui pole kellegagi rääkida ega osata tekkinud probleemidele lahendust otsida. Tunnistame, et kui meil palliatiivse ravi süsteemi ei ole ja inimene läheb hädaga mõne posija poole, siis on see meie viga ka.
Aga ma ei ole veel näinud ühtegi patsienti, kes selle nn alternatiivraviga oleks terveks saanud, vastupidi, haigus on läinud kurjemaks. Haige saab aga suurt tähelepanu, ta kuulatakse ära, see on inimesele suur asi.
Kuidas suhtute ravimtaimede kasutamisse vähiravis?
Ega selles midagi negatiivset ole, teesid soovitame ikka juua. Kuid me ei soovita minna toidu või joogiga väga ühekülgseks. Ja toidulisandid, mida apteekides on hunnikute kaupa, nendega ma oleksin ka ettevaatlik, keegi ei ole näidanud, et nendest kasu on.
Kui võrrelda teiste Euroopa Liidu riikidega, siis kuidas oleme vähi vastu võitlemisega toime tulnud?
Oleme keskeltläbi tasemel. Me ei saa nuriseda vähiravimite kättesaadavuse üle, kõik standardravimid on meil olemas. See töö nõuab mitmekülgset lähenemist, kogu meeskond on tähtis. Soovin noorematele kolleegidele usku ja entusiasmi. Meil on tulnud ju väga pikk tee kiiresti käia.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2012. aasta veebruarikuu ajakirjas.
Kommentaarid