Seda nii siis, kui kelguga konarustest alla lasta, kui ka siis, kui keegi selja tagant otsa sõidab.
Kuid vaatamata varitsevatele ohtudele ei maksa kelgutamist talverõõmude nimekirjast kustutada, vaid püüda seda teha võimalikult turvaliselt.
Mida soovitavad arstid? Eelkõige järelevalvet. Veidi aitab kukkumisest tulenevaid traumasid pehmendada õige riietus: paksem müts, kohevam jope, tugevamad kindad.
Portaal arst.ee annab ka mõned konkreetsemad näpunäited:
* Allalaskmiseks vali võimalikult sile nõlv, kus on vähe konarusi ja nn hüpekaid.
* Kelk olgu madal ja lai, lapsele sobib vana hea Salvo kelk. Head on ka istmikualused.
* Suuremal ja rahvarohkemal mäel kandku laps kelgutamisel kaitsekiivrit.
* Väikeste lastega väldi rahvarohkeid ning järske nõlvasid. Pisikene laps tunneb kelgutamisest rõõmu juba kolme-nelja meetri kõrgusel künkal.
* Õpeta last mäest alla jõudes võimalikult ruttu rada vabastama, et ta teistele kelgutajatele ette ei jääks. Kõige sagedamini juhtuvad õnnetused just teistele otsa sõites.
* Mäest üles tuleks ronida vaid nõlva ühest servast.
Meeles tuleb ka pidada, et pisikeste kriimudega pole vaja meedikute poole pöörduda, kuid kindlasti tuleb seda teha, kui laps on kukkumise või põrutuse tagajärjel kas või lühikeseks ajaks teadvuse kaotanud või muutub tal pärast kelgumäel kukkumist enesetunne ootamatult pahaks
Kommentaarid (0)