Pilguheit minevikku: 1940. aasta rekordpakane tappis vareseid ja lõhkus telefonikaablit (7)

Kõige madalam temperatuur Eestis mõõdeti 17. jaanuaril 1940. aastal Jõgeval, mil tulemuseks saadi miinus 43,5 kraadi. Toonased ajalehed räägivad aga veelgi karmimast külmast. Sama kuupäeva kandva Päevalehe artikkel hüüatab: "Petseris 46 kraadi! Õhkutõusnud varesed langesid surnult alla." Päev enne rekordkülma ehk 16. jaanuaril 1940 valminud artiklis seisab, et Kagu-Eestit on haaranud pakane, millist ei mäletatagi. "Nii teatatakse Petserist, et raudteejaamas näidanud hommikul kraadiklaas 46 pügalat alla nulli; samal ajal oli linnas 41 pügalat," toob ajaleht välja. 

18. jaanuari Päewalehes on mõõtetulemused veelgi madalamad. Lehe andmetel mõõdeti ametliku külmarekordina 42 miinuskraadi, kuid Päevalehele oli teatatud, et näiteks Petseris näitas termomeeter samal päeval 50 miinuskraadi. "Siinkohal peab aga märkima, et madalate temperatuuride mõõtmine nõuab täpsust ja täpseid aparaate," mainib ajaleht, et mõõtetulemused ei pruugi olla täpsed ning lisab, et elavhõbedasambaga termomeeter näitab kuni 40-kraadist külma.

Päev, mil termomeeter näitas 50 miinuskraadi

Mida selline külm kaasa tõi? Külmarekordi sünni järgselt ilmunud Päevaleht kirjeldab, et pole midagi imestamisväärset tõigas, et linnud puu otsast surnult maha langevad. "Ei ole ka ime, kui linnud tungivad majadesse sooja otsima, jänesed otsivad varju loomalautades ja oravad poetavad endid elamute räästate alla."

Leht kirjeldab, et külm ei mõjutanud vaid kõige väiksemaid ja nõrgemaid. "Antsla veski juures pidi eile hommikul surnuks külmama 4 hobust. Loomad kukkusid maha ja toibusid alles pärast pikka masseerimist," seisab lehes, et oma veskikorda oodanud põllumehed ei söendanud enam seejärel sabas seista ja tõttasid koju. Petseris jällegi oli kinnitamata andmetel külmast kangestunult maha langenud 13aastane poiss, kes hiljem kodus suri. Lugusid, kus külm inimest või looma korralikult näpistas, leidub lehtedes teisigi.

Käredatest ilmadest kirjutanud ajalehtedes räägitakse sedagi, et külmakahjustuste vastu otsijad tekitasid haiglatesse pikki järjekordi. Kogu elukorraldus oli häiritud: paljude tööde tegemine oli häiritud, rongi- ja bussiliiklus ei toimunud nagu kord ja kohus, telefonijuhtmed katkesid külmast. Oma nina ei söendanud välja pista ei täiskasvanud ega lapsed. Viimastele mõeldes kuulutati koolides üle riigi välja külmapühad.

Torude sulatamisel süttis tall

Nagu praegugi, tõid külmad ilmastikuolud möödunud sajandi keskpaigaski kaasa tavapärasest suurema tuleohu. Seda nii kütmisel kui torude sulatamisel. 1940. aasta 17. jaanuari Postimees kirjeldab, et Rakvere lähedal asuva Kullaaru mõisa kubjas soovis sulatada mõisa tallis asunud ja kinnikülmunud veetorusid. Selle tarbeks kasutas ta leekpõletit. Kui leek jäi väikseks, andis ta õhku juurde. "Värske õhu juurdevool lõi leekpõletaja torust välja umbes süllapikkuse leegi, mis süütas hoone seina ja tallis leiduvad põhud," kirjeldab Postimees. Kubjas proovis esiti põlengut veega kustutada, kuid näinud, et see ei õnnestu, asus ta lahti päästma tallis olnud hobuseid. Appi tõtanud tuletõrjesalk aitas külmununud pritside kiuste vältida küll tule levikut, kuid tall ise põles maani maha.

Samas Postimehes on juttu teisestki suurest tuleõnnetusest - sedapuhku Narva-Jõesuus, kus põles maani maha suur kahekordne puumaja. "Peremees pääses vaevu tulesurmast ega suutnud päästa kõige vähematki vallasvarast," kirjutas Postimees. "Kuna hoone asus keset kuurorti teiste suuremate ehituste lähedal, siis sattus kogu ümbruskond tuleohtu. Pealegi puudus kustutamiseks täiesti vesi." Lehe andmetel oli jõgi põlengukohast 300 meetri kaugusel, kuid 32-kraadise pakase tõttu ei suudetud pumpasid tööle rakendada, sest voolikud külmusid otsekohe ära. Kaitsmaks ümbruses olevaid hooneid, hakati vastu nende seinu kühveldama lund. Lehes on juttu, et nähtavasti sai tuli alguse katkisest ahjust, mis süütas seina.

Tulekahjusid oli veelgi, nii väiksemaid kui suuremaid. Valgas näiteks süütas ahi vaheseina, Põltsamaal põles maani maha elumaja ühes seal asunud mööblitööstuse ja munapunktiga. 1940. aasta 18. jaanuari Päevaleht kirjutab: "Liigkütmise tagajärjel nähtavasti pragunenud ahi andis tulesädemeid läbi, mis kuiva materjali sattudes pikapeale tekitasid tuleõnnetuse. Tule levik oli kiire, sest mööblitööstuses oli palju leekidele tänulikku materjali."