„Palun viige mind ükskõik kuhu, ainult mitte tagasi koju!“ (64)

„Mäletan lapsepõlvest, et kodus oli jälle jube kaklus. Kasuisa pani emale noa kõri peale ja me jooksime hirmuga naabri juurde, kes kutsus politsei. Mul on silme ees, kuidas kasuisa istus, käed raudus, õues trepi peal. Mõtlesin, et nüüd lõpuks on see kõik läbi! Aga kuna ema süüdistust ei esitanud, võeti tal käerauad ära ja kõik jätkus vanaviisi…“ räägib kolmekümnendates aastates naine, kes väikse tüdrukuna kodust põgenes.

Bussipeatuses seisab kaheteistaastane tüdruk. On jõuluaeg, väljas paugub pakane, päike tõuseb. Ilm on nii külm, et tüdruku ripsmed on härmas. Ema pole tõenäoliselt märganudki, et tütart pole kodus. Tüdruk pole ka kunagi varem kodust ära jooksnud. Elu on aga selleks juba pikalt põhjust andnud – ema ja kasuisa joomingud ning kähmlused on igapäevane asi. Tüdrukule ei olnud aga keegi, kõige vähem ema, kunagi varem kallale tulnud ega öelnud midagi nii hirmsat, et tahaks kaugele ära. Nüüd see juhtus.

Tüdruku kolmest vennast vanim oli küsinud, kas ema ja kasuisa saaks aidata tal autokooli osamakset tasuda. Ema vastas, et raha ei ole. Tüdruk ei suutnud end tagasi hoida ja prahvatas, et viina jaoks teil on, aga venna jaoks mitte. Ema sai vihaseks. Tiris tütart juustest ja ütles, et parem, kui too poleks kunagi sündinudki. Tüdruku vastus „mis sa arvad, kui mitu korda ma seda soovinud olen“ ema südant ei liigutanud. Miks muidu seisab tüdruk  jõuluajal bussipeatuses, ripsmed pakasest härmas. Kodust võttis ta peale kooliasjade kaasa vaid ühe asja – emale lasteaias tehtud kollase tulbiga kaardi, millele ta on kirjutanud „Head emadepäeva, kallis emme!“.