Kauni naeratuse saavutamiseks on hulk valikuid, mis sõltuvad igaühe võimalustest ja sellest, mis inimest oma hammaste juures häirib. Vahel on lahendused lihtsamad, vahel aga on vaja mitme spetsialisti koostööd.
Unimed Ühendatud Kliinikute proteesiarst dr Priit Niibo selgitab, et laitmatu naeratuse saamiseks tuleb alustada kaugemalt. Esmalt tuleb teha põhjalik ettevalmistus, mis võib eeldada mitme spetsialisti koostööd. „Peamised probleemid suus on kaaries ja juurealused põletikud, samamoodi on oluline igemete ja lõualuu tervis, kuna igemed on hammaste ümber justkui raamistik, mis aitab neid lõualuus soovitud asendis hoida. Kui hambal esineb suuri kahjustusi või on vaja teha ümber mõni vana töö, tuleb selle taasehitamiseks või korrigeerimiseks teha hambakroon. Pole mõtet rääkida esteetikast, kui samal ajal puudub suus olevate kudede tervis ja funktsioon. Sellisel juhul on tulemus heal juhul lühiajaline ning pikemas plaanis hoopis kahjustab patsienti.”
Heledam toon soodapesuga
Hammaste värvitoon on kaasa sündinud, see võib varieeruda valgest kuni kollakaspruuni või halli värvuseni. „Hammaste tooni mõjutavad vanus, joogivee fluoriidisisaldus, ravimid, traumad, toitumisharjumused ja suitsetamine. Vanemas eas muutuvad hambad tumedamaks, kuna emailikiht on õhenenud ja emaili all olev tumedam dentiin on rohkem nähtav,” selgitab Unimed Ühendatud Kliinikute suuhügienist Anneli Tammet.
Hambaid värvivad tumedamaks ka näiteks punane vein, peet, mustikad, sojakaste, ketšup, kohv, tee jms. Hambaid pigmenteerib tugevalt suitsetamine, mille tagajärjel võib hammastele tekkida mustjaspruun pigment. Samuti pigmenteerivad hambaid kloorheksidiini sisaldavad suuveed ja ka rauapreparaadid.
Kergematel juhtudel aitab hambaid valgemaks muuta profülaktiline puhastus, mida teeb suuhügienist. „Puhastuse käigus eemaldatakse hammastelt ladestused – igemepealne ja -alune hambakivi, hambakatt, pigment,” kirjeldab Anneli Tammet. „Hammastel olev pindmine pigment eemaldub kergesti soodapesu ehk air-flow puhastusega. Hammastele juhitakse suruõhu- ja veejuga, milles sisalduvad naatriumvesinikkarbonaadi ehk soodagraanulid eemaldavad pigmendi, katu ning hammaste vahele kinni jäänud toiduosakesed. Enamasti on eelnevalt vaja eemaldada ka mineraliseerunud katt ehk hambakivi, seejärel poleeritaksegi hambad soodapesuga jäänukkatust ja pigmendist puhtaks. Soodapesu ei valgenda hambaid. Pigmendi eemaldamise käigus taastatakse hammaste naturaalne toon, mis mõningatel juhtudel annab visuaalselt valgendava efekti. Hammaste soodapesu võiks lasta teha üks-kaks korda aastas,” soovitab Tammet.
Valgendusmeetodeid on mitmeid
Kui professionaalsest puhastusest jääb säravama hambatooni saavutamisel väheks, on võimalik hambaid valgendada. Valida saab hambaravikabinetis tehtava valgenduse või kapevalgenduse ehk koduse valgendusmeetodi vahel. Kabinetis tehtav valgendus annab kohese tulemuse, kuna kasutatakse kõrgema kontsentratsiooniga valgendusgeeli (vesinikperoksiidi). Koduse valgendusmeetodi puhul on kasutusel madalama kontsentratsiooniga valgendusgeel ning soovitud tulemuse saamine võtab aega päevadest nädalateni. Mõlema puhul on lõplikud tulemused nähtavad umbes kahe nädala pärast. Koduseks valgenduseks vajaminev individuaalkape valmistatakse vastavalt patsiendilt võetud jäljendile. „Arvestada tuleb, et valgendamisega võivad kaasneda kõrvalnähud, nagu hammaste tundlikkus, eriti kabinetis tehtava valgenduse järel, samuti igemete ärritus, mis võivad püsida nädalapäevad,” ütleb Anneli Tammet ja lisab, et hammaste valgendamist ei soovitata lastele, rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele.
Mõnikord on aga patsiendi ootused kõrgemad kui parim võimalik tulemus. Näiteks elutu ehk surnud hamba (juureravitud hamba) valgendamine ei anna sama tulemit kui elusa hamba valgendamine. „Sellisele hambale saab teha endovalgenduse, mille käigus täidetakse hammast seestpoolt valgendava massiga,” selgitab Tammet. „Valgendusele ei allu täidised, sillad ja kroonid. Kehvasti alluvad ka kollakaspruunid hambad. Alternatiivid erinevatele valgendusmeetoditele on lumineerid või laminaadid, mis võimaldavad luua tervikliku esteetilise naeratuse meelepärases heledustoonis.”
Laitmatu hambarivi laminaatidega
Täiusliku hambarivi aitavad saavutada laminaadid ehk hammaste esipinda katvad imeõhukesed keraamilised katted. Laminaatidega saab taastada hammaste ideaalse kuju ja värvi. Laminaadid kestavad väga kaua, ei muuda ajaga värvi ja näevad välja nii loomulikud, et nende eristamine pärishammastest on pea võimatu. „Laminaadid on näidustatud eelkõige neile, kel esinevad hammaste kujuga seotud kosmeetilised probleemid: hambad on liiga lühikesed või erineva kujuga, esihammastel on suur vahe, hammaste pind on ebatasane, emailis esinevad värvikahjustused; hambad on kergelt reast väljas või puseriti,” loetleb Unimedi Tallinna kliiniku ravijuht ja hambaarst dr Grigory Popov. Laminaadid on kiire ja tõhus lahendus ka juhul, kui hambad on kergelt puseriti, aga inimene ei soovi pikka ortodontilist ravi breketitega. Samas ei sobi dr Popovi sõnul laminaadid hammaste asendi tugeva anomaalia puhul – sel juhul ei ole võimalik ainuüksi laminaadi õhukese kihiga hambaid sirgeks teha. „Laminaadid ei sobi ka neile, kel on hamba struktuuris või emailis suured muutused. Kui hambakude on vähe, peaks mõtlema pigem hambakroonide paigaldamisele. Ka inimesele, kel on tugev bruksism ehk hammaste krigistamine, on laminaadid vastunäidustatud.”
Proteesid päästavad hammaste tervise
„Kui inimesel on juhtunud õnnetus, mille käigus tuli hammas suust või kui sünnipäraselt ongi mõni hammas puudu, siis tuleks tühimik kindlasti uue hambaga täita,” rõhutab Unimed Ühendatud Kliinikud hamba- ja proteesiarst dr Charolin Viideman. Loodus tühja kohta ei salli ning hambareas puudu olevate hammaste kohtadele hakkavad aegamisi vajuma naaberhambad ja korrektne hambumus läheb paigast ära. Kui hambumus pole korras, võib see esile kutsuda teisi terviseprobleeme.
Hammaste asendamisel tulevad appi proteesid, mida on kahesuguseid – eemaldatavad või mitte-eemaldatavad. Valik sõltub suuresti patsiendist ning sellest, kui nõudlik ta on esteetilise ilu ja loomulikkuse suhtes.
Nii üksikut puuduvat kui osaliselt lagunenud hammast saab uuesti üles ehitada hambakrooni abil. See kujutab endast hambalaboris valmistatud tehismaterjalist katet, mis taastab hamba hävinud koe ja välimuse. Puuduva hamba asendamiseks on lisaks veel võimalik naaberhammaste külge kinnitada sildprotees. See asendab ühte või mitut puuduolevat hammast, moodustades tühiku kohale „silla“.
Teine variant on äravõetavad proteesid, mida tehakse nii metallist kui ka plastmassist. Selliste proteesidega võib olla raske harjuda, sest tegemist on siiski võõrkehaga suus, mis esialgu tundub ebamugav. Siiski ei tasu alla anda, vaid tekitada harjumus proteeside igapäevaseks kandmiseks.
Proteesimine nõuab mitut visiiti arsti juurde. Alustatakse konsultatsioonist, et koguda patsiendi kohta vajalikku infot, vajaduse korral tehakse uuringuid, seejärel koostatakse raviplaan. Pärast proteeside saamist tuleb regulaarselt käia hammaste kontrollis. Äravõetavate proteeside puhul peaks minema ka järelkontrolli, et neid veel vajadusel korrigeerida. Seda just seetõttu, et mõned nüansid selguvad alles pärast proteeside lühiajalist kandmist.
Implantaat asendab kaotatud hammast
Kõige loomulikuma ja püsivama tulemuse puuduva hamba või hammaste asendamisel saab luusse paigutatud kunstliku hambajuure ehk implantaadi abil. Implantaadi peale ehitatakse enda hambale sarnane kroon või sild. Ravi toimubki kahes faasis: implantaadi paigutamine ja hambakrooni valmistamine. „See lahendus sobib üldjuhul kõikidele patsientidele,” ütleb Unimed Ühendatud Kliinikute implantoloog ja proteesiarst dr Eduard Sapa.
Enne implantaatide paigaldamist tuleb patsiendi hammaste seisukord üle vaadata ning veenduda, et puuduvad võimalikud vastunäidustused – ainult nii saab protseduur olla edukas ja ohutu. Kontrolli käigus võib ilmneda mõni infektsiooniallikas, näiteks kaaries, hambakivi või igemepõletik, mis tuleb enne protseduuri kindlasti kõrvaldada. Kui kõik ülejäänud hambad on terved, selgitab arst välja, kas kohas, kuhu implantaat paigaldatakse, on piisavalt luud ja pehmet kude. Selle puudumisel on võimalik kude juurde „kasvatada“.
„Implantaadi suur pluss on, et selle panekuga saab säästa terveid naaberhambaid. Neid ei viilita ega koormata muude protseduuridega üle,” ütleb dr Sapa.
Implantaadid pole hambad, mis hakkavad valutama, nad ei anna teada, kui midagi on valesti. Seepärast tuleks vähemalt kord aastas minna ülevaatusele, et arst saaks võimalikult vara võimalikust murekohast teada.
Iga ravijuhtumi puhul teevad tervisemure algpõhjuseni jõudmiseks koostööd eri valdkondade spetsialistid. Parima ravitulemuse saavutamiseks kasutatakse uuenduslikke ja tõestatud ravimeetodeid. Igale patsiendile luuakse personaalne ja elurütmi arvestav raviplaan ja teda toetatakse selle täitmisel.
Kommentaarid (0)