Sellest peaks rääkima palju-palju valjemini. Nende näitajatega kuulume Euroopas erinevate tabelite tippudesse, millest pole ometi populaarne rääkida ent mis määravad meie tuleviku tervise. Abivajava lapsega joostakse üha enam tupikusse ja reaalset abi ei olegi kusagilt saada. Eriti jube on olukord kohtades, mis Tallinnast kaugemal. Lasteaias ja koolis on õpetajad silmitsi riigi nägemusega, et kaasatud olgu kõik lapsed, kõigi oma eripärade ja erivajadustega ja kus lõpuks ainus, kellelt abi paluda ongi vanajumal ise! Pered on hädas ja laps kogu selle olukorra ilmselge peegeldus. Täiesti selgelt pole vaimselt ja füüsiliselt terve laps meie riigi prioriteet. Vaja on tulevast maksumaksjat mitte last, kes PRAEGU on terve, igas mõttes.
See on kindlasti osa tõest. Nagu seegi, et järjest vähem on inimestel oskusi luua lapsele turvaline pere, toetav lähisüsteem. Lasteasutused on suures osas aetud minifarmideks, kus süsteemil "toodangule" omad nõudmised. Üsna tihti pannakse lapses stress idanema seetõttu, et ta on kellegi jaoks hallis mugavas massis ebamugav ja nõuab eraldi kohtlemist sellena, kes ta on. No kes see jaksab, kui päid karjas nii palju?! Jne....
Võid ka kasepuule rääkida oma probleemist- tulemus on sama. Tervis jääb rikkumata ( rohtude näol, mis on vaja arstil kliendile pähe määrida) . Pange lapsed tööle.
KOMMENTAARID (7)