TÖÖPOSTIL: Rein Vahisalu kinnitab, et meditsiinis sooneutraalsusega kaugele ei jõua:  meestel ja naistel kulgevad haigused erinevalt.Foto: Martin Ahven
Hea nõu
19. aprill 2018, 21:00

Südamearst: kas või osa puhkusest peaks olema selline, et ei tee mitte midagi (16)

Üle neljakümneaastase tööstaažiga südamearst Rein Vahisalu võlub tema töö põnevus. „Igas erialas võib põnevust leida, aga südames on seda otseselt. Südamearst paneb südame rütmi ja näeb tulemust samal hetkel. Infarktid on ka ägedad [erakorralised] asjad,” räägib ta.

Pika karjääri jooksul on Vahisalu töötanud linna- ja maainimestega ning olnud ka laevaarst. Tema sõnul on aga nii patsiendid kui ka kaebused ajaga tundmatuseni muutunud. „Minu esimene töökoht oli Raplas. Seal tuli eriti maainimene arsti juurde viimases hädas. Tal oli tihtipeale haigus kaugele arenenud,” meenutab ta. Praegu on end haigena tundval inimesel kõik lihtsam. Vaatad arvutist aja, paned end kirja ja siis juhtub nii, et mõni istub kabinetis, teadmata, miks ta seal õieti on.

Patsient ei oska oma häda kirjeldada

Vahisalu leiab, et praegune patsient ei oska kirjeldada, mis tal viga. „Tal nagu polegi konkreetset kaebust. Üks põhikaebusi on valu rinnus. Siis peab ju täpsustama, milline valu on ja kaua see kestab. Kui küsid, kas on suruv, näriv, põletav, pigistav valu, siis inimene ei oska tihti midagi öelda. Aga need on ju kõik nüansid, mida peame teadma,” räägib Vahisalu. Ta lisab, et tegelikult oleneb palju ka patsiendist. Mõni räägib hirmus palju, aga olulist infot saab vähe. Teine istub peaaegu sõnagi lausumata, midagi kurtmata, aga EKG näitab haigust.

Kindlasti on kasvanud inimeste teadlikkus. Patsient tuleb jutuga, et ta tunneb oma südame lööke. See ei tähenda veel rütmihäiret, vaid pigem ülepingutust. Aga ta tuleb siia asja uurima, sest ta luges internetist, millele see tunne võib viidata. Vanasti seda ei olnud. Vahisalu sõnul seostub see teadlikkuse kasvu, suure infohulga ja enesekontrolli vajadusega.

„Kui Raplas traktorist lõpuks arsti juurde jõudis, olid tal kõik hädad: selg läbi, vererõhk kõrge, aga ta ikka ei tahtnud vastuvõtule tulla. Praegu on arstiabi lahedalt kättesaadav, see on nagu teenus, tullakse ja kasutatakse. Kes läheb siit kingaparandusse edasi, mõnel on jõle kiire, lapsed vaja lasteaiast ära tuua. Mõni on üldse hajevil, ta on mõtetes juba järgmises kohas. Vanasti oli arsti juurde minek tohutu pidulik sündmus. Mõni valmistas nädal aega ette, triikis kleiti,” võrdleb Vahisalu, kes on oma töödest ja tegemistest ammutanud infot, et kirjutada kaheksa raamatut. Neist viimane, arsti- ja haiglalugusid pajatav „Sinule, kullast süda“ ilmus alles hiljuti.

Ka arsti ja patsiendi vahelist usaldust on tänapäeval vähem. Praegu kogutakse mitme arsti arvamus kokku ja siis teeb patsient ikkagi ise järelduse, sest ta on lugenud, mida internetis selle kohta öeldakse. „Aga seda ei saa öelda, et üldse usaldust pole. Mõni kuulab iga sõna, iga silpi,” räägib Vahisalu. 

Diagnoosidki muutuvad aja jooksul. Vahisalu sõnul esineb tänapäeval rohkem kõrgvererõhktõbe, rütmihäireid ja infarkti. Kõik need haigused on seotud eluviiside ja stressiga. Varem diagnoositi enam südamelihase põletikku, klapirikkeid ja südamepuudulikkust. Nende vähenemisele aitab kaasa parem diagnostika ja tõhusam ravi, samuti klapirikkeid põhjustanud reuma kadumine.

SÜDAME TERVISE HUVIDES: Söömine ja liikumine on tervise alus. Lisaks tuleb silma peal hoida riskifaktoritel, näiteks mõõta kolesterooli. Foto: Tairo Lutter

Sooneutraalsusega kaugele ei jõua

Rütmihäireid põhjustab enim liialt aktiivne eluviis. 30–35aastane inimene tuleb arsti juurde ja selgub, et ta on ülitegus: vilgas tööelu, regulaarsed treeningud, intensiivne puhkus. „Puhkuse ajal ei ole moodne passiivselt puhata. Kõik panevad puhkuse ajal ka täiega. Kui sõidetakse nädalavahetuseks laagrisse või toimub mõni klubiline üritus, siis seal käivad võistlused ja diskod poole neljani öösel. Aga esmaspäeval algab uuesti töönädal. Vot siis hakatakse tööl molutama, aga igalt poolt saad ju sõimata, et mis sa vedeled siin,” räägib Vahisalu. Ta lisab, et südame huvides peaks ikkagi kas või osaliselt passiivselt puhkama, nii et ei tee mitte midagi.

Vahisalu sõnul näitab statistika, et kuni üleminekueani ehk 55.–60. eluaastani esineb naistel infarkte vähem kui meestel, sest naisi kaitsevad hormoonid. Kui see kaitse kaob, paneb skleroos veresooned meestel ja naistel ühtemoodi kinni. Pärast üleminekuiga on meestel ja naistel infarkte võrdselt.

Samuti kulgeb naiste infarkt sageli teisiti. „Mees ütleb, et söögilaua taga oli selline valu, ta pani pea laua peale, higi tilkus. Mul ei ole sellele mehele vaja uuringuid teha, ma tean, et see on infarkt. Naistel on teistmoodi. Infarkti võib tähendada hoopis teine sümptom. Ühel algas maovaluga, teisel oli rütmihäire, nädal aega aeti põhjust taga, mõnel on astmahoog või lööb seedimise sassi,” räägib Vahisalu, kelle sõnul meditsiinis sooneutraalsusega kaugele ei jõua. Infost, et kabinetti toodi 46aastane, pole palju kasu. Ikka tuleb lisada, kas mees või naine, sest haigused kulgevad neil erinevalt.

Kuidas hoida südant?

Vahisalu alustab lihtsast elutõest, et söömine ja liikumine on tervise alus. Sellele lisandub psühhoemotsionaalne sfäär, mille alla kuuluvad ka stress ja mõttetegevus. Need moodustavad n-ö aluskolmnurga, mis peab tasakaalus olema. Peale selle tuleb silma peal hoida riskifaktoritel: teha EKG, mõõta kolesterooli, veresuhkrut ja -rõhku. Samuti võiks jälgida pärilikkust. „Kui sa juba tead, et ema oli hüpertoonik ja vanaema suri insulti, siis on teada, et kõrgvererõhktõbi jookseb emaliini pidi. Siis tuleb teha kõik, et kehv geen ei realiseeruks,” räägib Vahisalu.

Viimasena toob tohter välja keemia väärkasutamise. Keemia alla arvab ta unerohud, rahustid, toidulisandid, vitamiinid, spordi- ja energiajoogid, samuti suitsetamise, mis tema sõnul küll aasta-aastalt väheneb. Igasugune keemiline kallaletung on südame jaoks riskifaktor, seega tuleks näiteks ravimite ja kõikvõimalike toidulisandite puhul võtta vaid seda, mis on ette nähtud, ja tarvitada seda sobival määral.